Eestikeelsete muusikaõpikute probleem 1920. ja 1930. aastatel

Aare Tool

„Muusika on meil, nii kui mujalgi kultuuri-ilmas, haritud inimese igapäevaseks nõudeks saamas. See salapärane ilu, mis peitub kaunimas kõigist kunstidest – helikunstis – hakkab meie rahva seas ikka rohkem ja rohkem armastust võitma. Kuid selle ilu õigeks arusaamiseks, kuulatavate ja mängitavate helisünnitiste õigeks kriteeriumiks on paljast armastusest vähe /…/ Muusikateoreetiliste teadmiste omandamiseks puuduvad meil seni isegi kõige tarvilikumad õpperaamatud“. Nii kirjutab Anton Kasemets 1919. aastal eessõnas Nikolai Rimski-Korsakovi harmooniaõpikule, mis tema tõlgituna ilmus pealkirjaga „Tegeline harmoonia õpetus“.

Tallinna Kõrgema Muusikakooli algusaega varjutasid mitmesugused ootuspärased raskused: eelkõige puudulik finantseerimine õppemaksust, muusikainstrumentide (eriti klaverite) nappus ja oma maja puudumine, mille tõttu õppetöö oli killustatud eri paigus. Eestikeelse õppekirjanduse põud ei pruukinud olla neist probleemidest kõige kiireloomulisem ja põletavam, ent lahendusi asuti sellele otsima siiski juba paralleelselt kooli loomisega. Kooli eesmärk oli pakkuda kõrgtasemel eestikeelset muusikaõpet, seda oli aga ilma eestikeelsete õpikuteta keeruline teha.

Rimski-Korsakovi harmooniaõpik ilmus 1920. aasta sügisel korraga lausa kahes erinevas tõlkes (Anton Kasemets ja Juhan Zeiger), aasta varem nägi trükivalgust Kasemetsa algupärane „Muusika algõpetus“. Järgmise kahe aastakümne jooksul avaldatud muusikateooria ja -ajaloo õpikud täitsid kildhaaval õppekirjanduse alal valitseva tühimiku: Adolf Vedro „Instrumendi õpetus“ (1929), Peeter Ramuli „Üldise muusika-ajaloo põhialused“ (1930) ning Kasemetsa „Kontrapunkti, fuuga, kaanoni ja muusikaliste vormide õpetus“ (1934). Ettekandes annan ülevaate sel perioodil ilmunud eestikeelsetest muusikaõpikutest kui toonase muusikalise mõtteloo allikatest ja nende mõjust eestikeelse mõistestiku kujunemisele.

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet