Res Musica 6 / 2014

Esmaspäeval, 24. novembril esitletakse muusikateadusliku aastaraamatu Res Musica uut, kuuendat numbrit. Üritus toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooriauditooriumis A402 ja algab kell 18.30. Aastaraamatu tutvustuse ja sisukorraga saate aga tutvuda juba nüüd:

Aastaraamat Res Musica jõuab oma kuuenda numbriga muusikateaduse erinevate uurimisvaldkondade rotatsioonis taas muusikaloo juurde, millest ta 2009. aastal alustas. Valdkond on viimastel aastakümnetel kõikjal läbi teinud põhimõttelisi muutusi, millega on eesti uurijad suutnud ka sammu pidada, muusikaloo metodoloogia üle on siin alates 1995. aastast arutletud mitmetel kõrge tasemega konverentsidel, kus me oleme muu hulgas paremini mõistnud, kuivõrd on „väikestel” ajalugudel mõndagi öelda ka laiemas kontekstis. Käesoleva kogumiku artiklite valiku kujundas suurel määral hetkel käigusolevate uurimistööde seis, samas dokumenteerib see köide ühtlasi praeguste aktiivsemate kirjutajate mõttesuundade mitmekesist buketti.

Loe edasi »

Leichteri päev 2014

Leichteri päev toimub sel aastal 24. novembril (esmaspäev) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooriauditooriumis A402 algusega 16.15.

Päevakord

16.15-17.15 EMTSi aastakoosolek (ülevaade möödunud aastast, aruanded, EMTSi uue juhatuse valimine)

17.15-17.30 Vaheaeg

17.30-18.30 Göttingeni ülikooli muusikateaduse professori Andreas Waczkati ettekanne “An Irishman and an Italian Piano Maker in Russia: Mobilities as a Concept of Musical Historiography” (Avatud kõigile huvilistele)

18.30-19.15 Esitlused: Res Musica VI köide ja kogumik “Peatükke eesti muusikakriitikast enne 1944. aastat” (Avatud kõigile huvilistele)

19.15 – … Kohvilaud

NB! Kuna sellel aastal tuleb meil vastavalt põhikirjale valida uus juhatus, siis on seltsiliste osavõtt EMTSi aastakoosolekust väga soovitav. Juhul kui osalemine osutub võimatuks, oleks hea, kui saaksite delegeerida oma hääle kellelegi, kes koosolekust osa võtab.

Tartu päev 2014

Tänavune EMTSi Tartu päev toimub 12. aprillil Tartu loomemajanduskeskuses (Kalevi 17). Päeva esimese poole ettekanded keskenduvad vanemale muusikaloole – avaettekande Tallinna ja Narva majandusoludest 17.-18. sajandil peab Tartu Ülikooli õppejõud Enn Küng ning sellele järgnevad ettekanded Tallinna ja Narva muusikaelust (Aleksandra Dolgopolova, Heidi Heinmaa, Anu Schaper) – ning teise poole ettekanded mitmesugustele teemadele, mida ühendavaks lüliks on interdistsiplinaarsus rõhuasetusega (muusika)sotsioloogial (Bettina Bartz, Hannaliisa Uusma, Tuulike Kivestu, Eerik Jõks). Osalemine konverentsil on tasuta (v.a lõunasöök), kuid palume sellest ette teatada aadressil anu.veenre@gmail.com hiljemalt 7. aprilliks 2014.

Päevakava: Loe edasi »

Etnomusikoloogia

Etnomusikoloogia klassik Bruno Nettl on määratlenud seda kui „muusika uurimine kultuuris ja kultuurina.” Saksamaal 19. sajandil tekkinud muusikateaduse uurimisobjektiks oli eeskätt õhtumaise kultuuri kontsertmuusika. Muusikateaduse haru, mis tegeles teiste kultuuride ja loodusrahvaste muusikaga nimetati võrdlevaks muusikateaduseks, kuid sellegi vaatlusviisid pärinesid Euroopa muusikalisest mõtlemisest – võrreldi noodistatud viiside heliridu, rütme ja muid puhtmuusikalisi struktuure. Väga tugev oli vaade, et ühehäälne muusika ka teistes kõrgkultuurides (Hiina, India, Araabia), rääkimata loodusrahvaste muusikast, on midagi madalamat võrreldes Euroopas arenenud kontsertmuusikaga, peamiseks mõõdupuuks oligi tonaalse harmoonia keerukus. 1950. aastatel tekkis võrdleva muusikateaduse kõrvale etnomusikoloogia, mis võttis oma lähenemised hoopis etnoloogiast ja antropoloogiast. Hakati huvi tundma muusika mõiste ja rollide üle teiste kultuuride või loodusrahvaste kogukondade elus, üldse igasuguste kontekstide vastu. Helistruktuuride uurimine ei kadunud, küll aga võrdleva muusikateaduse ideed – helisalvestiste levikuga sai järjest selgemaks, et maailma eri nurkadest pärit noodistatud viisijuppe on mõttetu võrrelda.

Etnomusikoloogia vaatleb tavaliselt kultuure väljastpoolt ja võimalikult neutraalselt, vastandina muusikalisele folkloristikale, mille juured on 19. sajandi rahvusromantismis ja millega enamasti liituvad väärtustavad rahvuslikud ideed. Juba 1970. aastatel leiti, et etnomusikoloogia vahendid sobivad jazzi, rocki ning ka igasuguse popmuusika, reklaamide jms. vaatlemiseks, mille puhul helistruktuuride analüüsimine jätaks olulisemad küsimused kõrvale. Viimastel aastakümnetel on etnomusikoloogid huvitunud erinevate subkultuuride muusikast tänapäevases linnastunud ja globaliseeruvas maailmas. Mitmed kriitilised teooriad ja kultuuriloo mõju kiire kasv on inspireerinud ka klassikalist muusikat uurivaid muusikateadlasi kasutama võimalikult etnomusikoloogia-laadset neutraalset lähenemist, huvituma ka meelelahutus- ja tarbemuusikast, esitama rohkem küsimusi muusika tegijate ja kuulajate kohta.

Muusikapsühholoogia

Lääne kultuuris võime muusikapsühholoogia algeid leida Antiik-Kreeka õpetlaste töödest. Aristoteles on kirjutanud katarsisest kui sisemisest puhastumisest, mida inimene võib kunstiga kokkupuutel kogeda. Psühholoogiast iseseisva teadusharuna saame rääkida alates 19. sajandist, mil seda nähti pigem ühe osana loodusteadustest. Entsüklopedistist Hermann von Helmholtzi mõjuka teose (1863) pealkiri on „Õpetus heliaistingutest kui muusikateooria füsioloogiline alus“. Eksperimentaalpsühholoogia arenedes hakati tegema katseid helidega, näiteks mõõtma helikõrguse eristuslävesid, aga need katsed jäid muusika olemusest üsna kaugele. Kahe maailmasõja vahel oli USAs muusikapsühholoogia keskmeks inimese muusikaliste võimete testimine (Carl Seashore’i tööd). Selle huvi taga oli veendumus, et muusikat tasub õpetada vaid neile, kes on muusikaliselt andekad. Tänapäeval nii ei arvata: Aafrikas leidub kultuure, kus aktiivne musitseerimine on sama loomulik kui kõnelemine. Muusikaliste võimete tase sõltub palju sellest, kas nad arendatakse välja või mitte. 1976. aastal avaldas USA teadlane Ulric Neisser raamatu „Tunnetus ja reaalsus“, milles ta kutsus üles psühholooge tegelema küsimustega, mis oleksid inimeste igapäevaelu seisukohalt olulised (ehk „ökoloogiliselt valiidsed“). Seda üleskutset on järgitud. Nüüdisaja muusikapsühholoogias tegeldakse palju muusika esituse probleemidega. Näiteks on üsna põhjalikult selgitatud, millised on elava ettekande erinevused võrreldes noodiga (partituuriga). Viimasel aastakümnel on väga populaarseks muutunud meetodid, millega saab uurida, kuidas inimaju reageerib erinevatele muusikalistele stiimulitele. Kolm praegu ilmuvat tähtsamat muusikapsühholoogia-alast ajakirja on Psychology of Music (asut 1973), Music Perception (1983) ja Musicae Scientiae (1997). 1991. aastast peale tegutseb Euroopa Kognitiivsete Muusikateaduste Ühing (European Society for the Cognitive Sciences of Music, ESCOM).

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet