Tartu päev 2014

Tänavune EMTSi Tartu päev toimub 12. aprillil Tartu loomemajanduskeskuses (Kalevi 17). Päeva esimese poole ettekanded keskenduvad vanemale muusikaloole – avaettekande Tallinna ja Narva majandusoludest 17.-18. sajandil peab Tartu Ülikooli õppejõud Enn Küng ning sellele järgnevad ettekanded Tallinna ja Narva muusikaelust (Aleksandra Dolgopolova, Heidi Heinmaa, Anu Schaper) – ning teise poole ettekanded mitmesugustele teemadele, mida ühendavaks lüliks on interdistsiplinaarsus rõhuasetusega (muusika)sotsioloogial (Bettina Bartz, Hannaliisa Uusma, Tuulike Kivestu, Eerik Jõks). Osalemine konverentsil on tasuta (v.a lõunasöök), kuid palume sellest ette teatada aadressil anu.veenre@gmail.com hiljemalt 7. aprilliks 2014.

Päevakava: Loe edasi »

Etnomusikoloogia

Etnomusikoloogia klassik Bruno Nettl on määratlenud seda kui „muusika uurimine kultuuris ja kultuurina.” Saksamaal 19. sajandil tekkinud muusikateaduse uurimisobjektiks oli eeskätt õhtumaise kultuuri kontsertmuusika. Muusikateaduse haru, mis tegeles teiste kultuuride ja loodusrahvaste muusikaga nimetati võrdlevaks muusikateaduseks, kuid sellegi vaatlusviisid pärinesid Euroopa muusikalisest mõtlemisest – võrreldi noodistatud viiside heliridu, rütme ja muid puhtmuusikalisi struktuure. Väga tugev oli vaade, et ühehäälne muusika ka teistes kõrgkultuurides (Hiina, India, Araabia), rääkimata loodusrahvaste muusikast, on midagi madalamat võrreldes Euroopas arenenud kontsertmuusikaga, peamiseks mõõdupuuks oligi tonaalse harmoonia keerukus. 1950. aastatel tekkis võrdleva muusikateaduse kõrvale etnomusikoloogia, mis võttis oma lähenemised hoopis etnoloogiast ja antropoloogiast. Hakati huvi tundma muusika mõiste ja rollide üle teiste kultuuride või loodusrahvaste kogukondade elus, üldse igasuguste kontekstide vastu. Helistruktuuride uurimine ei kadunud, küll aga võrdleva muusikateaduse ideed – helisalvestiste levikuga sai järjest selgemaks, et maailma eri nurkadest pärit noodistatud viisijuppe on mõttetu võrrelda.

Etnomusikoloogia vaatleb tavaliselt kultuure väljastpoolt ja võimalikult neutraalselt, vastandina muusikalisele folkloristikale, mille juured on 19. sajandi rahvusromantismis ja millega enamasti liituvad väärtustavad rahvuslikud ideed. Juba 1970. aastatel leiti, et etnomusikoloogia vahendid sobivad jazzi, rocki ning ka igasuguse popmuusika, reklaamide jms. vaatlemiseks, mille puhul helistruktuuride analüüsimine jätaks olulisemad küsimused kõrvale. Viimastel aastakümnetel on etnomusikoloogid huvitunud erinevate subkultuuride muusikast tänapäevases linnastunud ja globaliseeruvas maailmas. Mitmed kriitilised teooriad ja kultuuriloo mõju kiire kasv on inspireerinud ka klassikalist muusikat uurivaid muusikateadlasi kasutama võimalikult etnomusikoloogia-laadset neutraalset lähenemist, huvituma ka meelelahutus- ja tarbemuusikast, esitama rohkem küsimusi muusika tegijate ja kuulajate kohta.

Muusikapsühholoogia

Lääne kultuuris võime muusikapsühholoogia algeid leida Antiik-Kreeka õpetlaste töödest. Aristoteles on kirjutanud katarsisest kui sisemisest puhastumisest, mida inimene võib kunstiga kokkupuutel kogeda. Psühholoogiast iseseisva teadusharuna saame rääkida alates 19. sajandist, mil seda nähti pigem ühe osana loodusteadustest. Entsüklopedistist Hermann von Helmholtzi mõjuka teose (1863) pealkiri on „Õpetus heliaistingutest kui muusikateooria füsioloogiline alus“. Eksperimentaalpsühholoogia arenedes hakati tegema katseid helidega, näiteks mõõtma helikõrguse eristuslävesid, aga need katsed jäid muusika olemusest üsna kaugele. Kahe maailmasõja vahel oli USAs muusikapsühholoogia keskmeks inimese muusikaliste võimete testimine (Carl Seashore’i tööd). Selle huvi taga oli veendumus, et muusikat tasub õpetada vaid neile, kes on muusikaliselt andekad. Tänapäeval nii ei arvata: Aafrikas leidub kultuure, kus aktiivne musitseerimine on sama loomulik kui kõnelemine. Muusikaliste võimete tase sõltub palju sellest, kas nad arendatakse välja või mitte. 1976. aastal avaldas USA teadlane Ulric Neisser raamatu „Tunnetus ja reaalsus“, milles ta kutsus üles psühholooge tegelema küsimustega, mis oleksid inimeste igapäevaelu seisukohalt olulised (ehk „ökoloogiliselt valiidsed“). Seda üleskutset on järgitud. Nüüdisaja muusikapsühholoogias tegeldakse palju muusika esituse probleemidega. Näiteks on üsna põhjalikult selgitatud, millised on elava ettekande erinevused võrreldes noodiga (partituuriga). Viimasel aastakümnel on väga populaarseks muutunud meetodid, millega saab uurida, kuidas inimaju reageerib erinevatele muusikalistele stiimulitele. Kolm praegu ilmuvat tähtsamat muusikapsühholoogia-alast ajakirja on Psychology of Music (asut 1973), Music Perception (1983) ja Musicae Scientiae (1997). 1991. aastast peale tegutseb Euroopa Kognitiivsete Muusikateaduste Ühing (European Society for the Cognitive Sciences of Music, ESCOM).

Muusikateooria

Muusikateooria ja -analüüs püüavad vastata küsimusele, millest muusika kokku pannakse ehk mis on seda moodustavad komponendid. Sellise alaosadest üles ehitatud tervikule viidatakse muusikateoorias mõistega „struktuur“ ning muusikateooria tegelebki muusikalist struktuuri moodustavate elementide ja nende omavaheliste seoste kirjeldamisega. Muusikalise struktuuri aluselementideks on heli erinevad omadused, nagu kõrgus, vältus, tämber ja tugevus. Helide ühendamisel on põhjust aga rääkida juba keerukamatest elementidest, nagu näiteks helirida, laad, helistik, intervall, kooskõla, akord, meloodia, harmoonia, rütm, dünaamika ja faktuur, et nende pinnalt lähtudes jõuda lõpuks muusika kui tervikliku süsteemi või teose tervikvormi kirjeldamiseni. Vastavalt sellele, missugustele struktuurielementidele muusikat käsitledes peamiselt keskendutakse võib traditsioonilises muusikateoorias lisaks üldkäsitlustele rääkida kontrapunkti-, harmoonia- või vormiõpetusest. Muusikateoreetilise distsipliinina mõistetakse sageli ka solfedžot, mille peamiseks eesmärgiks on muusikateoreetiliste teadmiste ühendamine muusikalise praktikaga.

Mõnevõrra lihtsustatult võib muusikateoreetilisi tekste jagada üldkäsitlusteks ning muusikaanalüüsiks. Esimese puhul keskendutakse muusika kui tervikliku nähtuse või süsteemi kirjeldamisele. Sellised käsitlused võivad omakorda avalduda kas võrdlemisi abstraktsete matemaatiliste (kosmoloogiliste, loodusteaduslike jne) kirjelduste või ka praktilisemalt suunitletud kompositsiooniõpetustena. Teisel puhul on uurimuse keskmes aga pigem konkreetne teos, helilooja looming tervikuna, muusikastiil vms. Kui ajalooliselt on domineerinud valdavalt esimene suund, siis 19. sajandil muusikaesteetika abidistsipliiniks saades hakkas muusikateooria järk-järgult oma rolli kompositsiooniõpetusena minetama. Tänapäeval kasutatakse muusikateose struktuuri analüüsimisel traditsiooniliste uurimisviiside kõrval ka loodus- ja humanitaarteadustes kasutatavaid meetodeid, näiteks statistilist või semiootilist analüüsi.

Muusikalugu

Muusikalugu uurib muusikat ja tema muutumist ajas. Tänaseks on tegu väga mitmekülgse teadusharuga, mille fookusesse võib tõusta kõige erinevam muusika väga kaugest või ka õige lähedasest ajast. Traditsiooniliselt on muusikalugu tegelenud suurte heliloojate ja nende tähtteostega ning käsitlenud kunstmuusika absoluutset koorekihti. Selline pilt muusikaelust pole aga terviklik ning on küsitav ka kunstmuusika enese seisukohalt, mis on ilma jäetud tema kontekstist. Seepärast on muusikalugu hakanud suuremat huvi tundma ka varem ebaoluliseks arvatud muusika ja üldse muusikalise olustiku vastu. Järjest selgemalt me teadvustame endale, et igal ajal on olnud palju erinevaid „muusikaid“, ühiskonna igal kihil ja rühmal oma, need aga on omavahel põnevas koostoimes.

Muutunud on ka arusaamine heliteosest – see ei suhestu ju mitte ainult autori ja oma sünniajaga, vaid elab ajas oma elu. Sama muusika võib erinevatel aegadel mitte ainult üsna erinevalt kõlada, vaid ka seostuda erinevate funktsioonide ja tähendustega. Nii huvitab meid aina enam muusika retseptsioonilugu – uurimine, kuidas muusikat on eri aegadel kuulatud ja mõistetud, aga ka esitatud ja uuritud. Muusikaelu ei seostu aga mitte ainult muusikaliste tekstidega – muusika üleskirjutustega ja järjest enam ka helisalvestistega, vaid paljude erinevate institutsioonidega, mis on tellinud muusikat, ülal pidanud muusikakollektiive, korraldanud kontserte, jaganud muusikaharidust jne. Muusikaelu selle külje uurimine viib muusikateadlase sageli kokku kõige erinevamate arhiividokumentidega.

Niisiis huvitab muusikaloolasi järjest laiemalt, mismoodi muusika ühiskonnas toimib, milliseid funktsioone ta täidab, miks ja kuidas on muutunud muusika tegemine ja kuulamine, mis kujundab muusikalist maitset – kõik need pole aga sugugi ainult ajaloo küsimused, vaid aitavad meil ka paremini mõista meie muusikalist olevikku.

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet