Muusikalugu

Muusikalugu uurib muusikat ja tema muutumist ajas. Tänaseks on tegu väga mitmekülgse teadusharuga, mille fookusesse võib tõusta kõige erinevam muusika väga kaugest või ka õige lähedasest ajast. Traditsiooniliselt on muusikalugu tegelenud suurte heliloojate ja nende tähtteostega ning käsitlenud kunstmuusika absoluutset koorekihti. Selline pilt muusikaelust pole aga terviklik ning on küsitav ka kunstmuusika enese seisukohalt, mis on ilma jäetud tema kontekstist. Seepärast on muusikalugu hakanud suuremat huvi tundma ka varem ebaoluliseks arvatud muusika ja üldse muusikalise olustiku vastu. Järjest selgemalt me teadvustame endale, et igal ajal on olnud palju erinevaid „muusikaid“, ühiskonna igal kihil ja rühmal oma, need aga on omavahel põnevas koostoimes.

Muutunud on ka arusaamine heliteosest – see ei suhestu ju mitte ainult autori ja oma sünniajaga, vaid elab ajas oma elu. Sama muusika võib erinevatel aegadel mitte ainult üsna erinevalt kõlada, vaid ka seostuda erinevate funktsioonide ja tähendustega. Nii huvitab meid aina enam muusika retseptsioonilugu – uurimine, kuidas muusikat on eri aegadel kuulatud ja mõistetud, aga ka esitatud ja uuritud. Muusikaelu ei seostu aga mitte ainult muusikaliste tekstidega – muusika üleskirjutustega ja järjest enam ka helisalvestistega, vaid paljude erinevate institutsioonidega, mis on tellinud muusikat, ülal pidanud muusikakollektiive, korraldanud kontserte, jaganud muusikaharidust jne. Muusikaelu selle külje uurimine viib muusikateadlase sageli kokku kõige erinevamate arhiividokumentidega.

Niisiis huvitab muusikaloolasi järjest laiemalt, mismoodi muusika ühiskonnas toimib, milliseid funktsioone ta täidab, miks ja kuidas on muutunud muusika tegemine ja kuulamine, mis kujundab muusikalist maitset – kõik need pole aga sugugi ainult ajaloo küsimused, vaid aitavad meil ka paremini mõista meie muusikalist olevikku