Kolm märgilist laulupidu Nõukogude ajast: 1947, 1950 ja 1969

Anu Kõlar

1947., 1950. ja 1969. aasta laulupidusid võib märgiliseks hinnata nii ühiskondlik-poliitilisest kui ka kultuurimälu aspektist.

Neist esimene, 1947. aastal toimunud pidu kujunes Eesti NSV muusikaelus viimaseks suhtelise vabaduse tähiseks enne stalinlikku terrorit. Nõukogude võim käsitas laulupidu kui „sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku” sündmust, mida tõenäoliselt peeti sarnaseks NSV Liidus propageeritud kunstiolümpiaadide ja massilaulmistega. Keskvõimu sõjajärgsesse retoorikasse kuulunud raevukas saksaviha ei leidnud aga kohalike asjaarmastajatest muusikute seas piisavat kõlapinda: Saksa okupatsiooni ajal arvukalt tegutsenud kooride ja rahvatantsuansamblite (re)organiseerimine oli vaevaline ja jäi hiljapeale. Partei survel ja pakutud hüvede toel (tasustatud puhkepäevad tööinimestele, tasuta transport Tallinna, toit ja esinemisriided) kogunes peole siiski arvukas esinejaskond, 703 kollektiivi ligi 26 000 laulja-tantsijaga. Kultuurimälu aspektist kinnitati ja kindlustati (mälu-uurija Jan Assmanni järgi „kultiveeriti”) Nõukogude perioodi esimese laulupeoga eestlaste üht olulisemat traditsiooni, identiteeti kujundanud rituaali ja mälukujundit.

1950. aasta laulupeo eel toimusid NSV Liidu ja Eesti NSV poliitikas pöörded (alates 1948. a ÜK(b)P keskkomitee otsusest Muradeli ooperi kohta kuni 1950. a EK(b)P märtsipleenumini), mis tõid kaasa ränga terrori. Kompartei ja keskvõimu plaan hävitada kodanlik natsionalism ning astuda samme Stalini sõnastatud kunstiloomingu ja kultuuripraktikate lõppeesmärgi – „sisult ja vormilt sotsialistlik” – poole, mõjutas ka laulupeo ettevalmistusprotsessi.  Esialgu määratud üldjuhtidest arreteeriti kolm (Päts, Karindi, Vettik), välja vahetati korraldustoimkond, muudeti repertuaari, esinejate koosseisu ja laulupeo sümboolikat. Tõlgendades tollal toimunut mälu-uuringute raamistikus, võib öelda, et Nõukogude võim rakendas „represseerivat unustamist” (Aleida Assmann) – tsensuuri, eitamist, hävitamist, prügistamist.

1969. aasta laulupidu leidis samuti aset poliitiliselt pingelisel ajal: Praha kevade verise mahasurumise järgselt tugevdati Eestis parteilist kontrolli kultuuripraktikate üle, tõhustati nõukogulikku propagandat ja vaigistati kümnendi algupoolses vabadusillusioonis tärganud lootusi. Juubelilaulupeo pikaajalisi eeltöid ja suurejoonelist läbiviimist kompartei (oluliselt) ei pidurdanud; aktuaalne muutus ilmus ajakirjandusse siiski 1969. aasta kevadel, kui eeloleva peoga lubati tähistada nii sajandi möödumist esimesest üldlaulupeost kui ka Lenini peatset 100. sünniaastapäeva. 1969. aasta laulupeo ülesehituses püüti taastada 1. peo sündmustikku ja esinemiskavadesse valida paljude varasemate pidude tähtsamaid laule. Tartus alustati pidustusi mees- ja poistekooridega, äratusmängude ja võistulaulmisega; laulupeotuli viidi läbi kogu maa; Lasnamäele istutati 100 tamme jne. Sel moel vormisid korraldajad ja üldjuhid (teadlikult?) 1969. aasta juubelilaulupeo kultuurimälu taaselustajaks ja varasalveks, millest kogukond võis järjest kasvava poliitilise ahistuse tingimustes „ammutada teadmist oma ühtsusest ja eripärast ” (Jan Assmann).

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet