Eesti Muusikateaduse Seltsi Infoleht nr. 16

Intervjuu Jaan Rossiga
Küsinud ja kirja pannud Brigitta Davidjants

Alustame päris algusest. Kuidas sattusite muusikateadusse?

Õppisin alul klaverit, mis oli minu generatsiooni puhul tavaline. Aga klaverimäng hakkas naudingut pakkuma alles siis, kui olin jõudnud Tallinna Muusikakeskkooli. Ühelt poolt mind varem klaverimäng eriti ei huvitanud. Teisalt leidsid õpetajad, et mängin klaverit valesti, sest käehoid pole see, mis vaja. Vanemad olid mõlemad täppisteadusliku haridusega, ema matemaatik, isa füüsik. Loodus- ja täppisteadused olid kodus au sees. Kuna tegelesin muusikaga ja pidasin lugu teadusest, siis oli mõte õppida muusikateadust võib-olla loogiline süntees neist kahest momendist.

Kuidas sattusite hiljem psühholoogia juurde?

Kui olin lõpetanud konservatooriumi, läksin tööle tollasesse Keele ja Kirjanduse Instituuti (KKI) ja mult hakati eeldama kandidaadiväitekirja kirjutamist. Aga muusikateaduse alal polnud väitekirja Eestis võimalik kaitsta ja üldse peeti seda küllaltki tõsiseks, et mitte öelda ebatavaliseks ülesandeks. Seetõttu asusin vaatama, mis toimub teistel erialadel. Psühholoogia juurde tõi mind Tartu Ülikooli professor Jüri Allik, kes uuris tollal nägemist. Mõtlesin, kas kuulmist saaks uurida samalaadsete meetoditega ja sama heal tasemel. Psühholoogiahuvi päädis teise väitekirja kaitsmisega 1992. aastal Soomes, Turus asuva rootsikeelse ülikooli juures.

Mis oli muusika uurimise algimpulss?

Olen tahtnud muusikat uurida nii, et uurimistöö oleks tõsiseltvõetav ja ütleks muusika kohta midagi, mida teistel on huvitav teada. Muusikateadus on väga lai distsipliin ja selles liitsõnas on kaks komponenti. Minu jaoks on teadusekomponent pisut tähtsam kui võib-olla muusikateaduses tervikuna. See ei tähenda sugugi, et muusika mulle korda ei lähe. Mind on läbi elu huvitanud, millised on muusika uurimise võimalused ja milliseid meetodeid saab kasutada, et tulemus oleks piisavalt mõtestatud.

Teie tekstid haaravad väga erinevaid nähtusi. Näib, nagu paeluks teid distsipliinide ülesus?

Interdistsiplinaarsus on mu tegevuses olnud oluline küll. Suur osa sellest kuulub valdkonda, mida tänapäeval nimetatakse kognitiivseks muusikateaduseks. Interdistsiplinaarsust soodustas KKI-s tehtud töö, mida polnud paberites võimalik nimetada muusikateaduseks. Muusikateadust tunnustati KKI-s ametliku uurimissuunana vist alles 1980. aastate lõpus. Nii et kui Urve Lippus, mina ja kadunud Vaike Sarv tegelesime muusikateadusega, pidime vajadusel varjuma mõne muu teadusharu, näiteks keeleteaduse või folkloristika taha. Interdistsiplinaarsus oli tollal meie tegevusse otseselt kodeeritud. Olen teinud koostööd mitme eriala inimestega. Ka raamat, mida pean oma teadustegevuse olulisimaks saavutuseks (“The temporal structure of Estonian runic songs”), on kirjutatud keeleteadlase professor Ilse Lehistega Ohio osariigi ülikoolist USA-s.

Võib-olla paar sõna sellest koostööst?

Ilse Lehiste oli Tallinnas külas. Tegelesin parasjagu noodivältuste täpse mõõtmisega eesti rahvalaulu esituses. Palusin Lehistet noodistada kuulmise järgi üht regilaulu salvestust. Lehiste tegi seda hoopis teisiti kui teinuks muusikateadlane või folklorist. Võrdlesin Lehiste noodistust teise, Urve Lippuse poolt tehtud noodistusega ning näitasin, et Lehiste lähenemisviis on nii-öelda foneetiline – ta püüab anda täpselt edasi üksikute nootide või vältuste erinevust, samas Lippuse kui muusikateadlase noodistusest kumab läbi eesti regilaulule omane meetriline struktuur. Pisut hiljem käsitlesin neid küsimusi ühes inglise keeles ilmunud artiklis.

Tänavu augustis on interdistsiplinaarse muusikateaduse konverents, kus olete peaorganisaator.

Esimene taoline konverents toimus 2004. aastal Austrias, Grazi ülikoolis, kus muusikateaduse professorina töötab Richard Parncutt. See konverents oli üsna ebatavaline, sest igal ettekandel pidi olema vähemalt kaks erineva erialaga autorit. Pärast Grazi konverentsi leppisime Parncuttiga kokku, et ühe samalaadse konverentsi võiks teha Tallinnas.

Kui rääkida muusikast ja pisut teadusest, siis väldite hinnangute andmist, vähemalt väliselt. Tegelikult on need ju olemas?

Kas muusikateadlased peaksid ütlema, milline muusika on halb ja milline hea? Ei näe selliste hinnangute järele erilist vajadust. Inimesed kuulavad muusikat, mis neile meeldib. Ja kui nende armastus muusika vastu on piisavalt tugev, läheb neile suhteliselt vähe korda, mida üks või teine muusikateadlane selle muusika kvaliteedi kohta ütleb.

Suudate hästi juhendada ebakonventsionaalseid töid. On selle taga lihtsalt professionaalsus või ka teatav huvi marginaaliate vastu?

See käib ehk ikka interdistsiplinaarsuse ja metodoloogilise avaruse alla. Aga kui kasutate sõna “marginaalsus”, on see päris huvitav. Ma pole selle peale kunagi süstemaatiliselt mõelnud, aga siin võib olla pisut tõtt. Tõepoolest, ühiskonnas ei jäta mind ükskõikseks nende inimeste probleemid, kes näivad tõrjutuna, Eestis näiteks vene kogukonna hingeelu. Mu kirjandusteadlasest kolleeg, Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva küsis minult mõned kuud tagasi (mitte ilma irooniata): “Tallinnas on pooled inimesed eestlased ja pooled need, kes räägivad vene keelt. Kas te pole seda juhuslikult märganud?” Aga see on hästi lai sotsiaalpoliitiline teema, millel ei tahaks siin põhjalikult peatuda. Inglise keeles on hea väljend “second opinion”, mida võib tõlkida “teiseks pilguks”. Nii vist võibki öelda, et mind huvitab teine pilk asjadele.

Millest huvi vene kogukonna vastu?

Mu sõprade seas on venelasi, kusjuures selliseid, kes pole kuigi võimelised eesti keelt rääkima. Mul puudub tõrge vene kogukonna esindajatega suhtlemiseks. Kui minna ajas tagasi, oli üks impulss pärast 8. klassi, tulles Tartust Tallinnasse. Tartu oli täielikult Eesti linn. Ma ei mäleta, et mul oleks vene keelt igapäevaelus üldse vaja läinud. Aga Tallinnas avastasin, et märkimisväärse osa linlastest moodustavad inimesed, kes on hoopis teistsugused kui mina. Ja jällegi, see vist pole väga iseloomulik, aga mul pole isiklikul tasemel olnud venelastega erilisi konflikte. Vene kultuur ja intelligents väärivad lugupidamist, sõltumata sellest, milline on parasjagu Venemaa poliitiline võim ja kas see Eestile laieneb.

Kui minna veelgi ajas tagasi, oli mu kadunud isal tööalaseid kontakte Leningradis ja Moskvas. Mulle meenub, kuidas meil oli külas isa kandidaadiväitekirja juhendaja, Leningradi meteoroloogia observatooriumi juhataja Juri Janiðevski. Ta kinkis mulle Griegi “Lüüriliste palade” noodi oma pühendusega ja sundis seda siis koos endaga klaveri taga mängima. Ma ei mäleta, kas tema mängis parema käe partiid ja mina vasaku käe oma või vastupidi. Olin siis üsna väike, 8- või 9-aastane.

Teiega seoses meenuvad mõned märksõnad nagu Peterburi ja “Anna Karenina”. Millest see huvi?

Vene kirjandus on küll oluline. Pean silmas klassikat, aga viimastel aastatel olen tõlkinud eesti keelde ka tänapäeva kirjandust (Andrei Gelassimov, Vladimir Voinovitð ja Jevgeni Griðkovets). See, mis toimub nüüdses vene kirjanduses, on palju olulisem, kui meie ühiskond seda teadvustab. Tänapäeva eesti ühiskonnas toimuva mõistmiseks on vahel lihtne leida võtit vene kirjandusest. Vene ühiskond ei erine nii palju Eesti omast, aga vene kirjandus on lihtsalt palju suurem ja seal on rohkem autoreid.

Kust tulevad mängu Süüria, Türgi ja Orhan Pamuk?

Lähis-Ida riikides oleme reisinud koos abikaasaga, sest Kristiina Rossi üks huvide valdkondi on eesti vanemad piiblitõlked. Piiblitõlgetega tegelemiseks tuleb Lähis-Ida piirkonda tunda. Oleme püüdnud külastada võimalikult paljusid Vahemerega külgnevaid riike nagu Iisraeli, Egiptust, Süüriat, Türgit, Kreekat, Itaaliat, Prantsusmaad ja Küprost. Sel piirkonnal on tugev külgetõmme.

Aga Türgi puhul näen paralleeli vene kultuuriga. Nad on piirikultuurid. Seda näitab nii ajalugu kui tänapäev. Türgi tegutseb selle nimel, et ta võetaks Euroopa Liitu. Venemaa roll maailmapoliitikas on ambivalentne – ta nagu on ja pole Euroopa osa. Ta on kristlik kultuur, aga see idapoolne kristlus on pisut teistsugune kui lääne kristlus. Ja me jõuame jälle second opinioni juurde.

Olete tegelnud integratsiooniküsimusega?

Kui Eesti Vabariigi president oli Lennart Meri, oli mul au kuuluda presidendi akadeemilisse nõukogusse. Ükskord tekkis meil akadeemik Jaan Einastoga mõte, et Lennart Meri nõukogu peaks käsitlema rahvussuhteid Eestis. Korraldasime Kadriorus vastava arutelu ja Eesti Ekspressis ilmus sel teemal Barbi Pilvre juhitud vestlusring, kus osales ka Marju Lauristin. Esitasime kaks mõtet. Esimese järgi pole Eesti demograafiline olukord nii hea, et Eesti saaks lubada endale ksenofoobiat. Kui on teada, et eestikeelsete inimeste hulk on väike ja, kui ei sünni imet, muutub lähimatel aastakümnetel veel väiksemaks, on suhteliselt narr tõmmata Eestis rahvuste vahele piire ning vaielda, kes on õigem või valem kodanik. Teiseks, kuna Eesti rahvaarv tervikuna väheneb (ka vene kogukonda ei sünni palju lapsi), tuleb sellises olukorras näha kõiki Eestis elavaid inimesi kui rikkust ning mitte vastandada eesti ja vene keelt rääkivaid inimesi. Midagi väga originaalset ses mõttekäigus pole, aga poliitikas see väljundit ei leidnud.

Kas pedagoogitöö teile meeldib?

Suur osa mu elust on kulunud administratiivse töö peale. Aastail 1993–1996 olin EKI teadusdirektor ja 1996–1999 TÜ filosoofiateaduskonna dekaan. Eriti dekaanina oli koormus nii suur, et uurimistööks polnud praktiliselt aega. Kui otsustasin teiseks valimisperioodiks mitte kandideerida, pidin tegema väga tõsiseid tulevikuprognoose. Üks võimalus oleks olnud endale öelda, et rohkem kui nelja-aastane paus teaduslikus töös on nii pikk, et teadusesse tagasitulek oleks liiga raske. Ehk peaksin pühendama ülejäänud elu administreerivale või hoopis poliitilisele tegevusele. Otsustasin, et püüan siiski naasta teadusliku töö juurde. Siin ongi olnud hindamatuks abiks mu eri astmete üliõpilased, sest nemad on aidanud mul tõstatada probleeme, mida oleme püüdnud ühiselt lahendada. Te saate kunagi ise vanemaks ja kogete ehk, et õpilase-õpetaja suhe pole ühesuunaline tänav, kus õpilane saab ja õpetaja annab. Tegelikult õpetab õpetamine õpetajat sama palju kui õpetaja õpetab õpilast.


Raamatukommentaar

Росс, Яан (2006). Благозвучие׃ объективные предпосылки консонантности в музыке. СПб׃ Издательство Европейского университета в Санкт-Петербурге

Hoidnud tähelepanelikult käes muusikapsühholoogiateadlase Jaan Rossi 2006. aastal Peterburi kirjastuses ilmunud raamatut konsonantsusest muusikas, tahaks lugupidamisega õnnitleda autorit. Küllap on siinkohal oluline, mis keeles on ilmunud uus raamat – lähtugem rahulolu ja suuremeelsusega teadmisest, et ainult emakeelepiiridest väljudes võib eesti muusikateadlasest autor koguda arvuka asjatundliku lugejaskonna või täita mingit missiooni. [1] Jaan Ross on Euroopa Kognitiivse Muusikateaduse Ühingu (ESCOM) liige. Nimelt tema oli see, kes Hannoveri 6. trienniaalkonverentsil (2003), ESCOM’i üldkogu koosolekul esitas poleemilise teaduspoliitilise küsimuse, kas Euroopa Kongnitiivsesse Muusikateaduse Ühingusse võiksid olla ja peaksid olema hõlmatud ka vene teadlased. Meenuvad tuntud inglise muusikapsühholoog John A. Sloboda tundliku nn sotsiaalse närviga üleskutsed Balkani sõja ajal, et ka teadlased osutaksid sõjaõudustele. Tippmuusikateadlaste tegevushaare ühiskonnas peakski eeskätt olema humanistlik ja tasakaalustav. Jaan Ross on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, kes on muusikataju uurimusi esitanud Euroopa kõigil suurematel valdkondadevahelistel teaduskonverentsidel. Üks ta viimaseid originaalsemaid töid oli Bologna ülikooli 9. rahvusvahelisel konverentsil “Muusikataju ja tunnetus” (Music Perception and Cognition) mõni kuu tagasi ette kantud eksperimentaaluurimus muusikatajust sisekõrva teo siirikuga (cochlear implant) patsientidel, koostöös Peterburi Otorinolarüngoloogia Instituudi ja Vene Teaduste Akadeemia Pavlovi nimelise Füsioloogiainstituudi teadlastega. Mäletan üsna hästi autori muusikateaduse eriala diplomitööd psühhoakustikast Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 1980. aastal, kui Keele ja Kirjanduse Instituudi arvutuslingvistika sektoris pöörlesid alles massiivse teise põlvkonna arvuti perfolintide kettad. Üliõpilastest ei uurinud siis veel keegi peale tema moodsate vahenditega, katseliselt formaal-uurimismeetodeid kasutades, muusikaheli ja selle tajumehhanisme (ega uuri eriti innukalt praegugi). [2] Eestis on Jaan Ross oma õpilastega rajamas valdkondade (nagu etnomusikoloogia, semiootika, muusikateadus jt) vahelist muusikataju uurimiskoolkonda, mille teadusliku aluse moodustab kognitiivne psühholoogia.

Hiljuti ilmunud raamat “Благозвучие: объективные предпосылки консонантности в музыке” on pühendatud Leningradi psühho-füsioloogiakoolkonna juhtiva teadlase Ljudmila Andrejevna Tðistovitði mälestusele. Tutvustuses kirjutatakse: “Käesolevas raamatus uuritakse süsteemselt konsonantsuse ja dissonantsuse kategooriaid, mis muusikastruktuuride ehitamisel omandavad universaalse tähenduse, olenemata kuuluvusest mingisse kultuuri” (Ross 2006: tiitellehe pööre). Raamatu teaduslik toimetaja on Jelena Aleksandrovna Ogorodnikova. Esimene peatükk “Ülevaade muusikalise konsonantsi teooriatest” näitab Helmholzi osatoonide (siinushelide) vaheliste tuiklemiste teooria tähtsust tooni tajumisel konsonantsi või dissonantsina, aga ka Rameau generaalbassiteooria tajupsühholoogilise hüpoteesi rolli selles protsessis. 20. sajandi eksperimentaalpsühholoogiale iseloomulikku arengut formaal-uurimismeetodite kasutamise suunas sajandi teisel poolel kinnitavad Plompi ja Levelti (1967) kategoriaalse taju katsed (mille tulemusi võib pidada peaaegu kokkulangevaks meie intuitiivse ettekujutusega konsonantsusest), Kameoka ja Kuriyagawa (nt 1969) tajukatsetele põhinev konsonantsiteooria, Terhardti (nt 1977) kahekomponendiline nn minimaalse kareduse teooria ja teiste uurijate tööd. Keskses peatükis “Kooskõlade konsonantsitaju eksperimentaalne uurimus” kirjeldatakse n-ö kognitiivseid tajukatseid keeruliste nelja- ja kolmekomponendiliste stiimulitega kooskõlade puhta tähenduse mõistmiseks otseste katsetulemuste kaudu (väljaspool matemaatilisi väärtusi), kus katseisikuteks olid muusikakogemustega isikud. Peatükis “Konsonantsuse avaldumine muusikalises horisontaalis: helirea ja intervallide ulatuse püsivus” on kirjeldatud tajukatseid eri kultuuridest pärit muusikastiimulite abil – soome-ugri vadja vanematest pulmalauludest J. S. Bachi germaani kõrgprofessionaalse keelpillimuusikani, kus meetrumi pulsirõhkude ja helikõrguskontuuride loomulike hälvete toimel moodustuvad muusikaesituse käigus meloodiliste intervallide püsivad või ebapüsivad intonatsioonid – ja püütud neile leida automaatse noodistamise võimalusi.

Konsonantsi mõistel pole meie jaoks üksnes teoreetiline tähendus, nagu võiks järeldada keeruliste katsemeetoditega (siinses uurimuses nt mitmemõõtmeline skaleerimine) kinnitatud teooriatest. Raamatulugejale, kes suudab ehk reageerida muusikalistele mõistetele, kuid võib samas märksa vähemal määral “kuulda” helisiseste struktuuride aistingulise tasandi stiimuleid, peaks raamatu autori teaduslikult objektiivne hoiak muusika kõlavasse substantsi olema julgustav eeskätt autori sallivusega, et “konsonantsus kui reaktsioon konkreetsele aistingule asub madalamal tasandil võrreldes vastava muusikalise mõistega – mõtestatud inimtegevuse arenenuma ilminguga” (Ross 2006: 13 jj). Olgugi et psühholoogiadoktor Jaan Rossi raamat heakõlast on mõeldud muusikateadlastele ühes piiritletud uurimisvaldkonnas, psühhoakustikas, avardab ta ilmselgelt ka kõigi mittemuusikateadlaste teadmisi muusikaheli kuulmise ja tunnetamise psühho-füsioloogilistest teguritest. Selle lugemine ei ole kaugeltki kerge ülesanne autori erakordse uurijavõimekuse ja aastatepikkuse pühendumuse tõttu käsitletud teemale, kus lugeja eruditsioon võib autori omast kaugele maha jääda. Lugemise muudavad ent põnevaks autori ülimalt põhjalikud teadmised konsonantsi- ja dissonantsitaju teoreetilistes alustes leiduvatest vasturääkivustest ja nende ületamiseks jätkuvatest tajukatsetest, mida kirjeldatakse ka selle raamatu peatükkides.

Maris Valk-Falk
maris@schoenberg.ee


Sündmused 2006

EMTSi Tartu päev 29. aprillil 2006 Tähtvere Päevakeskuses

Andres Tvauri, “Tartu plokkflöödi leiukontekst” / Taavi-Mats Utt, “Tartu plokkflööt keskaegsete plokkflöötide ahtas reas”

Ain Mäesalu, “12.-13. sajandi pronkspasun Otepää linnuselt arheoloogi pilguga”

Guldþahon Jussufi, “Pamiiri rahvaste põlistest ja laenatud pillidest ning nende arenguloost”

Pille Raitmaa, “Rütmiseeritud koraalilaul – 19. sajandi teise poole koraalilaulu-alaste arutluste keskne teema”

Urve Lippus, “Mida ootab muusikateaduselt salvestuste uurimine?”

Kadri Steinbach, “Heino Elleri “Koidu” kuus ettekannet”

Leichteri päev 16. oktoobril 2006 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Mart Humal, “Mütoloogilisest mõõtmest Schuberti Sümfoonia C-duur (D. 944) teises osas”

Ivar Vinkel (TLÜ), “Vibroakustilisest teraapiast”

9.–10. septembril käidi sügismatkal Kuremäel, Peipsiäärsetes külades. Lähtel võõrustas seltsi Geiu Rohtla.


Eesti Muusikateaduse Seltsi väljaanne

Toimetajad Ilvi Rauna: ilvi@ema.edu.ee, Toomas Siitan: tsiitan@estpak.ee
Postiaadress: Rävala pst 16, Tallinn 10143
email: emts@hot.ee


[1] Vt. ka ingliskeelset monograafiat: Ross, J. & Lehiste, I. (2001). The Temporal Structure of Estonian Runic Songs. Berlin & New York: Mounton de Gruyter.

[2] Vt. ka Jaan Rossi varaseimaid publikatsioone konsonantsitaju teemal artiklikogumikus Estonian Papers in Phonetics. Tallinn: Academy of Sciences of Estonian S.S.R.: (1976) A note on the perception of consonance in some sound complexes; (1977) Some pecularities of the perception of fusion in tone sequences and the psychoacoustic theory of consonance; (1979) Towards the better understanding of musical chord structures: some computer-aided attempts.

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet