Eesti Muusikateaduse Seltsi Infoleht nr. 13

Muusikasektsioon V semiootika sügiskoolis
Eva Lepik

Eva Lepik (s. 1971) on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja õpib praegu samas semiootikat. Tema valmiva lõputöö teema on „J. S. Bachi „Fuugakunst“ ja K. Ristikivi ajalooliste romaanide tsükkel: struktuursed sarnasused“ (juhendaja Mihhail Lotman).

1.–2. novembril 2003 toimus Põltsamaal viies semiootika sügiskool. Erinevalt Tartu semiootikakoolkonna varasematest traditsioonidest (Kääriku suvekoolid) hoiavad seda poolakadeemilist interdistsiplinaarset seminari käigus eelkõige üliõpilased ning see on ka suunatud eelkõige üliõpilastele. 1999. aastal pani sügiskoolidele aluse grupp Tartu Ülikooli semiootikatudengeid sooviga luua laiem foorum, mis ei oleks range akadeemilise vormiga ning kus võrdsetel alustel võiksid dialoogi astuda nii üliõpilased, õppejõud kui oma eriala asjatundjad. Esimese kogunemise põhieesmärgiks kujunes arutelu teemal, milline on semiootika ja semiootiku koht kaasaegses eesti ühiskonnas. Ühelt poolt oli selles võimalik näha varjatud süvatasandi küsimust, mis on (nüüd) eesti semiootika. Kuid üliõpilane tahtis teada, kus ja kellena semiootiku-ja-kulturoloogi haridusega Eesti Vabariigis tööd leida ning sellisel küsimisel oli tollal ehk omamoodi kainestavgi mõju. Meenutagem, et TÜ semiootika osakond oli parasjagu ületamas kasvuraskusi pärast Juri Lotmani surma, eesti semiootika leidmas oma uut identiteeti, üle saamas müüdist „semiootika ja Lotmani samasusest ja mõlema surmast, semiootika surmast Tartus“ (Peeter Torop, Töid märgisüsteemide alalt 26, lk 18). Olles aga muutunud aasta aastalt sisukamaks, pretendeerivad sügiskoolidki täna väärtusliku kohtumispaiga nimele. Ja nostalgiahõngu on vaid vaevu tunda.

Sügiskoolide sihiks on algusest peale olnud arendada eri teadusdistsipliinide ja kultuurivaldkondade vahelist dialoogi. Üheaegselt püütakse pakkuda eri valdkondade süvaanalüüsi ning meie tänase kultuuri tervikpildi refleksiooni – ka selleks, et mõista ümbritsevat kultuuriruumi ühtseks siduvaid tunnuseid ning mõtestada kohalikku kultuurikooslust maailmakultuuri kontekstis. Algselt vaid kitsast akadeemilist ringkonda hõlmanud ühepäevane üritus on tänaseks kasvanud erinevate kõrgkoolide humanitaar- ja sotsiaalalade üliõpilasi-õppejõude ning samuti mitmesuguste kultuurivaldkondade esindajaid-spetsialiste kaasavaks sündmuseks. Mõistetavalt kaasnevad sellega erinevate kultuurinähtuste kirjeldamiseks (ja üksteise mõistmiseks) sobivate metakeelte otsingud. Oma töövormis ühendab sügiskool väikseid töögruppe, mis tegelevad üksikute teemadega ning suuri paneeldiskussioone, et leida eri teemade ja valdkondade vahelisi kokkupuutepunkte.

Muusikast pole neil sügisestel kogunemistel varemgi mööda vaadatud: käsitletud on filmimuusikat (Kaire Maimets, III sügiskool) ning muusika osa popkultuuris (Tõnis Kahu, IV sügiskool). Seekordses sügiskoolis oli aga filmi-, arhitektuuri-, tõlke-, religiooni- ja identiteediteemade kõrval esmakordselt sektsioon, mis oli pühendatud klassikalisele muusikale. TÜ semiootika osakonna muidu laiahaardeline õppekava ei paku kahjuks kuigivõrd võimalusi tutvumiseks muusikauurimise meetoditega. (Erakordse sündmusena tuleb siin esile tõsta Helsingi Ülikooli professori Eero Tarasti loengusarja 1997. aasta sügisel.) Muusikasektsioon V sügiskoolis pidigi osutama sellele lüngale ning äratama huvi klassikalise muusika kui tänuväärse uurimisobjekti vastu.

Ettekannet pidama oli kutsutud Toomas Siitan Eesti Muusikaakadeemiast. Esineja valik oli ajendatud Toomas Siitani mullukevadisest loengusarjast „Klassitsism muusikas ja kultuuris“, mille ta pidas Tartus Elleri-kooli klassitsismi pidunädala raames. Tartu-Moskva semiootikakoolkonna tekstianalüüsi meetoditega harjunud kuulaja jaoks käsitleti Viini klassikute helitöid neis loenguis rõõmustavalt selgelt strukturalistlikus keeles, mis teatavasti väldib nii Vene vormikoolkonnale omast autori unustamist kui ka liigset klammerdumist biograafilistesse üksikasjadesse.

Nagu viitab muusikasektsiooni teema „Muusika ja intertekstuaalsus: Bachi juhtum“, käsitleti seekordses sügiskoolis J. S. Bachi muusikat, keskendudes eriti selle semantilistele aspektidele. Muusikanäidete ja rikkaliku visuaalse materjaliga illustreeritud saaliettekandes, mida jälgis elava huviga ligi poolteistsada kuulajat, avas Toomas Siitan h‑moll missa Credo intertekstuaalseid seoseid ning tähenduse loomise protsessi muusika ja Sõna koostoime läbi. Järgnenud õpitoas analüüsiti kitsamas ringis ja palju üksikasjalikumalt Bachi kantaati „Gottes Zeit ist die allerbeste Zeit“ (BWV 106, 1707?), vaadeldes verbaalse ja muusikalise teksti struktuuri ja nende keerukaid suhteid, koraaliviiside tsiteerimise funktsioone, barokkmuusikas väljakujunenud troopide kasutamist ning teosesse peidetud sümboolikat (näiteks menora-kujund). Olgugi et see kantaat on ilmselt helilooja varaseim säilinud vokaalteos (loodud tõenäoliselt tema enda koostatud tekstile), on tegu üllatavalt küpse ja paljutahulise teosega, mis pakub rohkesti erinevaid tõlgendusvõimalusi.

Tuleb märkida, et oma teemat arendades ei tahtnud Siitan sekkuda üldisesse diskussiooni muusika ja keele suhetest, vaid käsitleda seda suhet üksiku muusikastiili, saksa baroki ja eriti J. S. Bachi muusika põhjal. Siitan: „Mõneti peaks seda pidama erijuhtumiks: barokiaegne muusikaesteetika toetus oma põhikategooriates klassikalisele retoorikaõpetusele, seepärast on ka mõistel „helikeel“ või koguni „helikõne“ selles taustsüsteemis spetsiifiline tähendus, mis ei laiene kogu lääne muusikakultuurile. Ometi lisab see üksikjuhtum palju olulist arutellu teemadel, kas muusika on märgisüsteem, millised on muusikalised märgid ja milliseid tähendusi nad kannavad ning milline koht on muusikalises kommunikatsioonis intertekstuaalsusel“.

Sektsiooni tööd modereerinud muusikasemiootiku Kaire Maimetsa eestvõttel puudutati hiljem siiski põgusalt ka võimalust käsitleda muusikat – mis on kahtlemata märgisüsteem – kui keelt laiemas teoreetilises plaanis. See on komplitseeritud probleem, mis muusikalise märgi ontoloogia kõrval hõlmab vajadust määratleda minimaalne tähendust kandev üksus ja võimalikud loomuliku keelega analoogsed struktuuritasandid muusikas, kuid ka küsimuse, kas muusika puhul võib rääkida näiteks süntaksist, mida üldiselt samuti peetakse üheks keelt konstitueerivaks teljeks. Kuna sellise probleemipuntra lahtiharutamine polnud meie otsene ülesanne ega seisnud ka meie võimuses, siis pidime piirduma nentimisega, et Bachi kompositsioonilaadi mitmetasandilisus, semiootiline küllastatus ning väljendusrikkus annab tõesti põhjust rääkida helikeelest – vähemalt metafoorselt. Samuti näitas kantaadi analüüs, et Bachi keele (olgu või metafoorses mõttes) elementide teadvustamine ja tundmaõppimine viib teose tähenduse mõistmisele ja avamisele oluliselt lähemale.

Osalejate huvi, positiivsed vastukajad ning arutelude elavus näitasid selgesti, et niisugustel interdistsiplinaarsetel üritustel on mõtet ja perspektiivi. Jääb loota, et ka tulevikus kasutatakse võimalusi muusikateadlaste ja semiootikute kokkusaamisteks ja ühisaruteludeks ning et TÜ semiootika osakonna õppekavasse hakkab kuuluma ka muusikasemiootika. See viimane eeldab eriti tihedat koostööd TÜ ja EMA vahel.

Jim Samson Tallinnas
Anu Kõlar, Kadri Steinbach

16.–18. veebruarini külastas EMA muusikateaduse osakonda väljapaistev muusikaloolane, Londoni Royal Holloway ülikooli professor Jim Samson. Royal Holloway’s töötab Samson alates 2002. aastast, varem on ta olnud professor Exeteri ja Bristoli ülikoolides. Tema üheks peamiseks uurimisobjektiks on olnud Chopini looming ning 19. sajandi muusikaesteetika laiemalt. Palju töid on ta pühendanud ka 20. sajandi esimese poole muusikale ning viimasel ajal ka Balkanimaade muusikatraditsioonidele. Viimastest publikatsioonidest on olulisemad artikkel „Analysis in context“ kogumikus „Rethinking music“ (Oxford, 1999) ja raamat „Virtuosity and the Musical Work: The Transcedental Studies of Liszt“ (Cambridge, 2003). Tema peatoimetamisel ilmus 2002. a. mahukas kogumik „Cambridge History of Nineteenth-Century Music“. Praegu töötab ta õpiku „Understanding Musicology“ koostamisel ja uurimisprojektiga Balkanimaade muusikast. 2000. aastal valiti Jim Samson Briti Akadeemia liikmeks.

Viimati loetletud publikatsioonid annavad pildi Jim Samsoni praeguse aja peamistest huviobjektidest ning nendele teemadele keskendus ta ka Tallinnas, kus ta viis läbi ühe seminari ning pidas kaks loengut. Seminar oli mõeldud peamiselt muusikateaduse osakonnale ning keskendus laiemalt muusika historiograafia probleemidele. Jim Samson jagas esmalt oma kogemusi toimetajatööst Cambridge’i muusikaloo 19. sajandi köite juures. Tegemist on artiklikogumikuga, mille autoritelt oodati suhteliselt sarnast lähenemist muusikaloo erinevate tahkude ja protsesside käsitlemisele. Eesmärgiks oli muusikaloo puhul uurida võrdselt nii tekste kui kontekste, vältides tavapärast keskendumist teostele ja stiilile. Selle ülesande puhul kujuneb oluliseks küsimuseks muuhulgas ajaloo periodiseerimine, mille puhul „ajalooliste sündmuste“, st mineviku murdepunktide kindlakstegemine ja käsitamine (mida omakorda minevikus ja olevikus on tähtsustatud erinevalt) määrab ka üldisema käsitluslaadi.

Teine probleem, millel Jim Samson pikemalt peatus, oli see, kuidas käsitleda teoseid helilooja biograafias. Ta tõi looja elukogemuste ja -keskkonna ning loomingu ühendamiseks välja kolm võimalust: vaadelda teoseid sotsiaalse keskkonna suundumuste, jälgede ja tulemuste (social course, trace, production) kontekstis. Samas möönis Samson (kinnituseks igale meiegi muusikaloolasele), et see, kuidas integreerida ajaloojutustusse muusikat ennast ja kõike seda, mis jääb muusikast väljapoole, on jätkuvalt peamine, üldine ja keerukas probleem.

Lisaks arutlemisele muusikajaloo üldiste metodoloogiliste küsimuste üle tutvustas Jim Samson ka oma värskeimat huvivaldkonda ja projekti – Balkanimaade muusikat. Selle raames pole tema eesmärgiks mitte niivõrd kirjutada nende maade muusikalugu, vaid pigem käsitleda Balkanimaade muusika komplitseeritud rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti, traditsiooniliste ja üha uuenevate väärtuste põimumist.

Üllatavalt lähedalt seostus Jim Samsoni pilk Balkanimaade muusikale meie muusikaloo värskemate käsitlustega. Kui novembri lõpul toimus EMA muusikateaduse osakonna korraldatud rahvusvaheline konverents teemal „Musical metropols for North(Eastern) Europe and different aspects of musical life around the turn of the 19th–20th centuries“, siis räägiti seal mõistagi mitte üksnes metropolidest, vaid vähemalt samavõrra ka perifeeriast – enim siis kultuurikeskuste ja perifeeria suhetest. Näib, et Euroopa kultuurimaastiku äärealade – ning seda on Eesti- ja Liivimaa ju olnud – toimemehhanismides on silmatorkavalt palju ühist: selliste maade muusikaloos ei saa pilku keskendada suurte heliloojate meistriteostele, selle asemel on hoopis tähtsam käsitleda muusikaelu erinevaid aspekte; teravalt on esil kultuurilise identiteedi probleemid ning „oma“ ja „võõra“ dialektika; tavalisest olulisemat kultuuripoliitilist rolli näib neis piirkondades mängivat kirikumuusika – ideoloogia ja keelenormide massiivse vahendajana võib ta olla ka kultuurilise identiteedi kujundajana ootamatult tõhus. Nii kujunes mõttevahetus praegu Balkanimaade muusikale pühendunud briti muusikaloolasega igati mõistvaks ja kollegiaalseks.

Samsoni loengud Chopinist ja Lisztist olid mõeldud kõigile huvilistele ning ettearvatult oli kuulajate hulgas rohkesti pianiste. Esimese loengu teemaks oli „The Chopin sources“ (Chopini allikad). Jim Samson on pikki aastaid uurinud Chopini muusikat, selle kultuurilist konteksti Poolas ning Chopini muusika retseptsiooni. Loengus näitas ta, kuidas prantsuse, saksa ja inglise muusikaloolased ja kriitikud on „loonud oma Chopini“, sidudes teda eelkõige oma kultuuritraditsioonide ja huvidega. Käesoleval ajal on käimas Chopini loomingu uus kriitiline väljaandmine („The Complete Chopin: A New Critical Edition“, Edition Peters) ning Samson on üks kolmest peatoimetajast. Sellega seoses tutvustas Samson mõne Chopini teose allikaid, käsitles nende klassifitseerimist ja interpreteerimist ning andis värvika pildi kriitilise noodiväljaande allikmaterjali paljukihilisusest.

Jim Samsoni teine loeng oli pealkirjastatud „Liszt and the test of time“ (Liszt ja ajaproov). Siin tõi ta kõigepealt taas välja esituse ja interpreedi rolli muusika tähenduse loomisel ning rõhutas vajadust seda senisest märksa rohkem uurida. Edasi arutles ta virtuoossuse ning virtuoosi kui konstrueeritud kultuurinähtuse üle. 19. sajandil oli muusikaline tekst oluline, püha ja puutumatu. Samas eeldab virtuoossuse olemus teatavat tekstist eemaldumist, isegi kuni muusika tähenduse muutumiseni. Muusikanäideteks, mille põhjal ta teksti ja virtuoosse interpretatsiooni keerukatest seostest rääkis, olid Liszti „Transtsendentaalsed etüüdid“ ning sümfooniline poeem „Mazeppa“. See loeng põhines Samsoni eelmisel aastal ilmunud raamatul „Virtuosity and the Musical Work“, mis peatselt on saadaval ka EMA raamatukogus.

Jim Samson jättis end meelde erakordselt võluva isiksusena, kes räägib ajaloost lihtsalt, elegantselt ja kaasakiskuvalt. Kohtumised temaga olid tuttavlikud ja meeldivad, sest mõtleme täna muusikaloost üsna sarnaselt.

Kaks uudist (head ja olulist)

17. detsembril 2003 valiti EMTSi aseesimees professor Jaan Ross Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Eestis on ta seega esimene akadeemik mitte ainult muusikateadlaste hulgast vaid ka esimene kunstiteaduste esindaja Teaduste Akadeemias.

Teisipäeval, 30. märtsil 2004 kiitis Eesti Teaduste Akadeemia juhatus oma istungil heaks Eesti Muusikateaduse Seltsi palve Teaduste Akadeemiaga assotsieerumiseks. EMTS on üheksas selts, kes Eesti Teaduste Akadeemiaga liitub. Varem on ETA sõlminud ühinemise lepingu Emakeele Seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi jt teaduslike ühendustega. Eesti Teaduste Akadeemia tegutseb alates 1938. aastast.

Nende kahe sündmuse seost pole küllap raske aimata. Kindlasti on muusikateaduse koht Eesti teadusmaastikul nende liitumistega oluliselt kindlustunud ning me kõik võime end selle puhul õnnitleda. Ja Jaani eriti.

Uued raamatud (2003/2004)

Elmar Arro, Vana aja muusikud, koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Heidi Heinmaa, Tartu: Ilmamaa 2003, 247 lk.

Vardo Rumessen, Eduard Tubin: helitööde temaatilis‑bibliograafiline kataloog ETW = The works of Eduard Tubin: thematic‑bibliographical catalogue of works ETW, Tallinn: SE&JS, Stockholm: Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing 2003, 511 lk.

Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu Aastaraamat 3 = Yearbook of the International Eduard Tubin Society, koostanud Mart Humal ja Margus Pärtlas, Tallinn: SE&JS 2003, 142 lk.

Toomas Siitan, Die Choralreform in den Ostseeprovinzen in der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts : Ein Beitrag zur Geschichte des protestantischen Kirchengesangs in Estland und Livland, Sinzig: Studio 2003, 327 lk.

Kristel Pappel, Ooper Tallinnas 19. sajandil (Eesti Muusikaakadeemia väitekirjad 1), Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia 2003, 282 lk.

Kerri Kotta, Dmitri Ðostakovitði tonaalstruktuurist (Eesti Muusikaakadeemia väitekirjad 2), Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia 2004, 127 lk.

Sündmused 2003/2004

EMTSi Tartu päev 3. mail 2003 Emajõe Ärikeskuse konverentsisaalis:

Ave Paesalu, „Ideaalid muusikas – Boethiuse spekter“

Urve Leemets, „Miina Härma Kalev ja Linda“

Maret Tomson, „Ooperimõtte areng 1930. aastate Eesti muusikaajakirjanduses“

Jelena Gandðu, „Eduard Tubina Drengi laul jääliustikul kui ürginimese draama“

Evely Leetma, „Pierre Boulezi Structures Ia kui euroopa totaalserialismi esikteos“

Viktor Massalõgin, „Kvintide ja tertside võrgustik kui harmoonia-alase õppetarkvara loomise alus“

Geiu Rohtla, „Muusika Morgensterni kogus“

Film restauraatorite tööst Tartu Ülikooli raamatukogus „Minevikku hoides“

3. juunil 2003 toimus Lundi ülikooli kunstiajaloo ja muusikateaduse instituudis Toomas Siitani doktoriväitekirja „Die Choralreform in den Ostseeprovinzen in der ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts“ kaitsmine (oponent oli Norra Muusikaakadeemia oreli- ja kirikumuusikaprofessor Harald Herresthal).

6.–7. septembril 2003 toimus EMTSi kultuurilooline matk Läänemaale; käidi Noarootsis, Paslepas, Cyrillus Kreegi Kortermuuseumis ja Rannarootsi Muuseumis Haapsalus jm. Võõrustajaks oli Toomas Siitan.

6. oktoobril 2003 toimus Teatri- ja Muusikamuuseumi korraldatud konverents „Peterburi ja eesti muusika“ (Peterburi linna 300. aastapäeva tähistamiseks). Ettekandeid tegid Raimo Pullat, Alo Põldmäe, Agnes Toomla, Mart Humal, Igor Tõnurist ja Urve Leemets.

Leichteri päev 13. oktoobril 2003 oli pühendatud heliloojatele Kappidele:

Johannes Jürisson: „Artur Kapp heliloojana ja isiksusena“

Mart Humal: „Kaks „Kevade õhtut“ (Mart Saar ja Artur Kapp): võrdlev analüüs“

Järgnes EMTSi aastakoosolek, kus valiti seltsi uus juhatus (Anu Kõlar, Urve Lippus, Kaire Maimets, Janika Oras, Jaan Ross – aseesimees, Toomas Siitan – esimees).

28.–30. novembril 2003 toimus EMAs rahvusvaheline konverents „Musical metropols for North(Eastern) Europe and different aspects of musical life around the turn of the 19th–20th centuries“:

Urve Lippus (Tallinn): „An imported discourse: ideas about Estonian music and musical life in the early 20th  century“

Martin Elste (Berliin): „When regional and national performing styles become global: the case of Mozart“

Zane Gailite (Riia): „„Es lohnt sich nicht, dass Sie sich dermaßen für Riga abmühen…“ – Georg Schneevoigt und die Rigenser am Anfang des 20. Jahrhunderts“

Kristel Pappel (Tallinn): „Das Tallinner (Revaler) Musiktheater um die Jahrhundertwende“

Tomi Mäkelä (Magdeburg): „Music and the Nordic Urbanity. Jean Sibelius between Helsinki, Berlin and Vienna“

Fabian Dahlström (Turku): „Jean Sibelius und Riga“

Helena Tyrväinen (Helsinki): „Helsinki – Saint Petersburg – Paris: The Franco-Russian Alliance and Finnish-French musical relations“

Urve Leemets (Tallinn): „A young Estonian girl in St. Petersburg: Miina Härma and Aino Tamm“

Anu Kõlar (Tallinn): „Cyrillus Kreek and multicultural Haapsalu: a composer in a small provincial town“

Helmut Loos (Leipzig): „Tallinn als Musikstadt – von Leipzig aus gesehen“

Janna Knjazeva (Peterburi): „Konzerttätigkeit der petersburger Schwedischen St. Katharienen-Kirche um 1900“

Geiu Rohtla (Tartu): „Arthur Nikisch’s Konzerte mit dem Berliner Philharmonischen Orchester in Tartu (1899) auf seiner Durchreise nach Russland“

26. ja 27. novembril 2003 oli Muusikaakadeemias külas esituspraktika ajaloo uurija Dr. Martin Elste Berliinist (Staatliches Institut für Musikforschung Preussischer Kulturbesitz), kes pidas kaks loengut/seminari:

„From the science of scores to a science of sound. Thoughts and ideas about discology“

„Who plays the True Bach? The history of performance and of perception through gramophone records“

26. jaanuaril 2004 toimus EMAs Kristel Pappeli doktoriväitekirja „Ooper Tallinnas 19. sajandil“ kaitsmine (oponent oli TÜ teatriteaduse ja kirjandusteooria professor Luule Epner).

16. ja 18. veebruaril 2004 esines EMAs loengutega väljapaistev muusikaloolane, Londoni Royal Holloway Ülikooli professor Jim Samson:

„The Chopin Sources“

„Liszt and the test of time“

Eesti Muusikateaduse Seltsi väljaanne

Toimetajad Kaire Maimets: kmaimets@hotmail.com
Toomas Siitan: tsiitan@estpak.ee

Postiaadress: Rävala pst 16, Tallinn 10143
Telefon: 56 496 246; faks: 6675 805; email: emts@hot.ee

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet