Mai Levin

Laulupidu oli kahtlemata identiteedikinnitus, teatav kompensatsioon kaotatud omariikluse eest, mis äratas  üldrahvalikku entusiasmi, vaatamata selle ametlikule sidumisele Eesti NSV aastapäevadega. Mõiste “vastupanukultuur” siiski lihtsustab minu meelest selle sisu. Rahvakultuuri arendamine  laiuti ja selle lähendamine professionaalsele kultuurile oli  NSV Liidu kultuuripoliitikas tegelik prioriteet. Riiklik finantseerimine võimaldas korraldada osavõtjaterohkeid üritusi. Osavõtjate ja publiku eestimeelsuse juures   olid laul ja rahvatants laulupidudel  peamise tähtsusega. Laulupidude repertuaari koostajad on  nõukogude ajal, nagu kunagi  Torma ja Väägvere mängukooride juhidki, pidevalt püüelnud nõudlikuma,keerukama muusika poole, huvi  uudse repertuaari vastu on ilmutanud koorid ise. Niisamuti on rahvatantsijate pühendumus  inspireerinud  rahvatantsuloojaid.

Üks põhjusi , miks  XII – XVII üldlaulupeod (1947-1969) on kunstnikke rohkem paelunud, on  traditsiooni eriti hoogne areng  laiuti ja sügavuti just neil aastail. 1969.aasta juubelilaulupidu oli omamoodi kulminatsioon. Teiseks see, et  traditsioon  ise, talupojakultuur ja folkloor andsid kunstnikele tollase realismidiktaadi raamides  jätkuvalt materjali rahvusromantiliselt häälestatud teoste loomiseks. 1960.aastate teine pool  on  kunstis murrangu aeg, mil hakatakse orienteeruma abstraktsioonile  ja sümbolkujundile. See kajastub ka laulupeoga seostuvates kunstiteostes. 1970.aastate laulupeod olid ka toredad ja kätkesid uusi nüansse , ent rahvusromantiline juurteotsing  sukeldus tollal ürgsesse soome-ugri maailma, mis andis kunstnike fantaasiale teistsugust toitu.

On huvitav võrrelda, kuidas laulupidude kajastus kunstis aja jooksul muutub:  Adamson-Ericu “Laulupidu”(1947-61) ja Henn Roode “Kompositsioon laulupeo teemal” (1969), Valli Lember-Bogatkina mosaiikpannoo “Lähme suurele peole” (1950) ja Lepo Mikko “Tulekandjad” (1969), Elmar Kitse “Esimene eesti laulupidu Tartus 1869.aastal” (1948) ja tema “Laulutund” (1965), Leili Muuga “Ettevalmistus laulupeoks” (1956) ja tema “Üks üldine rahva pidupäev” (1971).