Muusikateooria

Muusikateooria ja -analüüs püüavad vastata küsimusele, millest muusika kokku pannakse ehk mis on seda moodustavad komponendid. Sellise alaosadest üles ehitatud tervikule viidatakse muusikateoorias mõistega „struktuur“ ning muusikateooria tegelebki muusikalist struktuuri moodustavate elementide ja nende omavaheliste seoste kirjeldamisega. Muusikalise struktuuri aluselementideks on heli erinevad omadused, nagu kõrgus, vältus, tämber ja tugevus. Helide ühendamisel on põhjust aga rääkida juba keerukamatest elementidest, nagu näiteks helirida, laad, helistik, intervall, kooskõla, akord, meloodia, harmoonia, rütm, dünaamika ja faktuur, et nende pinnalt lähtudes jõuda lõpuks muusika kui tervikliku süsteemi või teose tervikvormi kirjeldamiseni. Vastavalt sellele, missugustele struktuurielementidele muusikat käsitledes peamiselt keskendutakse võib traditsioonilises muusikateoorias lisaks üldkäsitlustele rääkida kontrapunkti-, harmoonia- või vormiõpetusest. Muusikateoreetilise distsipliinina mõistetakse sageli ka solfedžot, mille peamiseks eesmärgiks on muusikateoreetiliste teadmiste ühendamine muusikalise praktikaga.

Mõnevõrra lihtsustatult võib muusikateoreetilisi tekste jagada üldkäsitlusteks ning muusikaanalüüsiks. Esimese puhul keskendutakse muusika kui tervikliku nähtuse või süsteemi kirjeldamisele. Sellised käsitlused võivad omakorda avalduda kas võrdlemisi abstraktsete matemaatiliste (kosmoloogiliste, loodusteaduslike jne) kirjelduste või ka praktilisemalt suunitletud kompositsiooniõpetustena. Teisel puhul on uurimuse keskmes aga pigem konkreetne teos, helilooja looming tervikuna, muusikastiil vms. Kui ajalooliselt on domineerinud valdavalt esimene suund, siis 19. sajandil muusikaesteetika abidistsipliiniks saades hakkas muusikateooria järk-järgult oma rolli kompositsiooniõpetusena minetama. Tänapäeval kasutatakse muusikateose struktuuri analüüsimisel traditsiooniliste uurimisviiside kõrval ka loodus- ja humanitaarteadustes kasutatavaid meetodeid, näiteks statistilist või semiootilist analüüsi.