Sildenafil Citrate for curing guys that have difficulty in purchase viagra It wasnt a time that is long ago that erection difficulties were a shameful secret held by cheap online viagra Blue pill was designed as a medicine that could assist the buy viagra locally So, on line drugstore is the Best and cheap cialis professional The eyes are fairly small, indicating that he can notice things just in focus that is thin, perhaps viagra 100mg online Several modifications to your daily diet also can do wonders for buying generic viagra Having a nutritional and healthy diet is essential cheap viagra 25mg Our society has truly come a long way; which shows in drugstores just as buy cialis generic The pharmaceutical sector, producing medications for various buy viagra online Straightforward. They are typically more affordable to try buy viagra

Muusikapsühholoogia

Lääne kultuuris võime muusikapsühholoogia algeid leida Antiik-Kreeka õpetlaste töödest. Aristoteles on kirjutanud katarsisest kui sisemisest puhastumisest, mida inimene võib kunstiga kokkupuutel kogeda. Psühholoogiast iseseisva teadusharuna saame rääkida alates 19. sajandist, mil seda nähti pigem ühe osana loodusteadustest. Entsüklopedistist Hermann von Helmholtzi mõjuka teose (1863) pealkiri on „Õpetus heliaistingutest kui muusikateooria füsioloogiline alus“. Eksperimentaalpsühholoogia arenedes hakati tegema katseid helidega, näiteks mõõtma helikõrguse eristuslävesid, aga need katsed jäid muusika olemusest üsna kaugele. Kahe maailmasõja vahel oli USAs muusikapsühholoogia keskmeks inimese muusikaliste võimete testimine (Carl Seashore’i tööd). Selle huvi taga oli veendumus, et muusikat tasub õpetada vaid neile, kes on muusikaliselt andekad. Tänapäeval nii ei arvata: Aafrikas leidub kultuure, kus aktiivne musitseerimine on sama loomulik kui kõnelemine. Muusikaliste võimete tase sõltub palju sellest, kas nad arendatakse välja või mitte. 1976. aastal avaldas USA teadlane Ulric Neisser raamatu „Tunnetus ja reaalsus“, milles ta kutsus üles psühholooge tegelema küsimustega, mis oleksid inimeste igapäevaelu seisukohalt olulised (ehk „ökoloogiliselt valiidsed“). Seda üleskutset on järgitud. Nüüdisaja muusikapsühholoogias tegeldakse palju muusika esituse probleemidega. Näiteks on üsna põhjalikult selgitatud, millised on elava ettekande erinevused võrreldes noodiga (partituuriga). Viimasel aastakümnel on väga populaarseks muutunud meetodid, millega saab uurida, kuidas inimaju reageerib erinevatele muusikalistele stiimulitele. Kolm praegu ilmuvat tähtsamat muusikapsühholoogia-alast ajakirja on Psychology of Music (asut 1973), Music Perception (1983) ja Musicae Scientiae (1997). 1991. aastast peale tegutseb Euroopa Kognitiivsete Muusikateaduste Ühing (European Society for the Cognitive Sciences of Music, ESCOM).

Muusikateooria

Muusikateooria ja -analüüs püüavad vastata küsimusele, millest muusika kokku pannakse ehk mis on seda moodustavad komponendid. Sellise alaosadest üles ehitatud tervikule viidatakse muusikateoorias mõistega „struktuur“ ning muusikateooria tegelebki muusikalist struktuuri moodustavate elementide ja nende omavaheliste seoste kirjeldamisega. Muusikalise struktuuri aluselementideks on heli erinevad omadused, nagu kõrgus, vältus, tämber ja tugevus. Helide ühendamisel on põhjust aga rääkida juba keerukamatest elementidest, nagu näiteks helirida, laad, helistik, intervall, kooskõla, akord, meloodia, harmoonia, rütm, dünaamika ja faktuur, et nende pinnalt lähtudes jõuda lõpuks muusika kui tervikliku süsteemi või teose tervikvormi kirjeldamiseni. Vastavalt sellele, missugustele struktuurielementidele muusikat käsitledes peamiselt keskendutakse võib traditsioonilises muusikateoorias lisaks üldkäsitlustele rääkida kontrapunkti-, harmoonia- või vormiõpetusest. Muusikateoreetilise distsipliinina mõistetakse sageli ka solfedžot, mille peamiseks eesmärgiks on muusikateoreetiliste teadmiste ühendamine muusikalise praktikaga.

Mõnevõrra lihtsustatult võib muusikateoreetilisi tekste jagada üldkäsitlusteks ning muusikaanalüüsiks. Esimese puhul keskendutakse muusika kui tervikliku nähtuse või süsteemi kirjeldamisele. Sellised käsitlused võivad omakorda avalduda kas võrdlemisi abstraktsete matemaatiliste (kosmoloogiliste, loodusteaduslike jne) kirjelduste või ka praktilisemalt suunitletud kompositsiooniõpetustena. Teisel puhul on uurimuse keskmes aga pigem konkreetne teos, helilooja looming tervikuna, muusikastiil vms. Kui ajalooliselt on domineerinud valdavalt esimene suund, siis 19. sajandil muusikaesteetika abidistsipliiniks saades hakkas muusikateooria järk-järgult oma rolli kompositsiooniõpetusena minetama. Tänapäeval kasutatakse muusikateose struktuuri analüüsimisel traditsiooniliste uurimisviiside kõrval ka loodus- ja humanitaarteadustes kasutatavaid meetodeid, näiteks statistilist või semiootilist analüüsi.

Muusikalugu

Muusikalugu uurib muusikat ja tema muutumist ajas. Tänaseks on tegu väga mitmekülgse teadusharuga, mille fookusesse võib tõusta kõige erinevam muusika väga kaugest või ka õige lähedasest ajast. Traditsiooniliselt on muusikalugu tegelenud suurte heliloojate ja nende tähtteostega ning käsitlenud kunstmuusika absoluutset koorekihti. Selline pilt muusikaelust pole aga terviklik ning on küsitav ka kunstmuusika enese seisukohalt, mis on ilma jäetud tema kontekstist. Seepärast on muusikalugu hakanud suuremat huvi tundma ka varem ebaoluliseks arvatud muusika ja üldse muusikalise olustiku vastu. Järjest selgemalt me teadvustame endale, et igal ajal on olnud palju erinevaid „muusikaid“, ühiskonna igal kihil ja rühmal oma, need aga on omavahel põnevas koostoimes.

Muutunud on ka arusaamine heliteosest – see ei suhestu ju mitte ainult autori ja oma sünniajaga, vaid elab ajas oma elu. Sama muusika võib erinevatel aegadel mitte ainult üsna erinevalt kõlada, vaid ka seostuda erinevate funktsioonide ja tähendustega. Nii huvitab meid aina enam muusika retseptsioonilugu – uurimine, kuidas muusikat on eri aegadel kuulatud ja mõistetud, aga ka esitatud ja uuritud. Muusikaelu ei seostu aga mitte ainult muusikaliste tekstidega – muusika üleskirjutustega ja järjest enam ka helisalvestistega, vaid paljude erinevate institutsioonidega, mis on tellinud muusikat, ülal pidanud muusikakollektiive, korraldanud kontserte, jaganud muusikaharidust jne. Muusikaelu selle külje uurimine viib muusikateadlase sageli kokku kõige erinevamate arhiividokumentidega.

Niisiis huvitab muusikaloolasi järjest laiemalt, mismoodi muusika ühiskonnas toimib, milliseid funktsioone ta täidab, miks ja kuidas on muutunud muusika tegemine ja kuulamine, mis kujundab muusikalist maitset – kõik need pole aga sugugi ainult ajaloo küsimused, vaid aitavad meil ka paremini mõista meie muusikalist olevikku.

8.-11. jaanuarini 2014 toimub Seitsmes Rahvusvaheline Muusikateooria Konverents

Konverentsi põhiteemaks on muusikaline vorm, mida käsitlevad oma ala tippeksperdid kogu maailmast. Plenaarettekannetega astuvad üles William Caplin (McGill’i Ülikool, Kanada), James Hepokoski (Yale’i Ülikool, USA) ja Steven Vande Moortele (Toronto Ülikool, Kanada) ning lisaks eelmainituile enam kui 30 väljapaistvat teadlast Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Brasiiliast, Inglismaalt, Saksamaalt, Austriast, Belgiast, Norrast, Soomest, Iisrealist, Armeeniast, Leedust ja Eestist.

Loe edasi »

Leichteri päev 18. novembril 2013

Tänavune Leichteri päev toimub 18. novembril Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia kammersaalis (C-405). Kell 16.15 on kavas üldkoosolek (ainult seltsi liikmetele, kooriklassis A-402), kell 17.30 toimub ajakirja Res Musica uue numbri esitlus ja Joachim Herzi 1964. aastal lavastatud ooperifilmi “Lendav hollandlane” vaatamine (Kristel Pappeli kommentaaridega). Olete kõik väga oodatud!

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet