Muusikateadus

Muusikateadus on teadus muusikast ehk muusika ja tänapäeval ka muusikaelu uurimine, nii nagu kirjandusteadus uurib kirjandust ja kunstiteadus kunsti. Seda võib teha väga erinevate vahenditega, samuti võib akadeemiliselt uurida igasugust muusikat. Sageli arvatakse, et akadeemiline muusikateadus tegeleb ainult lääne klassikalise muusika ja nn. tõsise tänapäevase muusikaga. See oli nii ehk umbes 1960. aastateni, kuigi üldise muusikateaduse raames tekkisid 19. sajandil ka rahvamuusika uurimine ja muusikapsühholoogia, milles objektiks on mingi muu muusikatraditsioon või hoopis inimene. Praegu võime öelda, et kui muusikateaduse alad kokku võtta, siis leiame uurimusi kontsertmuusikast helimaastikeni ja kõigest, mis sinna vahele jääb. Muidugi küsitakse erinevate muusikate kohta erinevaid küsimusi ja kõiki neid ei saa samade vahenditega uurida. Eestis ei ole inimesed veel harjunud rääkima muusikast mitmuses – muusikatest. Maailmas on see viimased paarkümmend aastat väga tavaline, sest näiteks hiina muusikat meile tuttavate vahenditega uurides küsiksime valesid küsimusi ja saaksime mõttetuid tulemusi. Isegi klassikaline lääne muusika ja kõige rajum rock on üksteisele lähedasemad, kuigi meie kultuuri raames kauged.

Samuti saab igasugust muusikat uurida mitmest aspektist ehk küsides erinevaid küsimusi ja kasutades erinevaid vahendeid. Nii jõuame sinna, et mingit üldist muusikateadust polegi olemas, ka sellest peaksime rääkima mitmuses – muusikateadustest. Muusikateadus on katusmõiste paljudele muusikat uurivatele teadustele, mis teiselt poolt kasutavad mitmete humanitaar-, sotsiaal- ja loodusteaduste lähenemisi ja meetodeid. Uusi valdkondi tuleb pidevalt juurde ja vanu kaob, nii et need väljad on pidevas muutumises. Eestis tegeleme me muusikaloo, muusikateooria, muusikapsühholoogia, muusikapedagoogika ja etnomusikoloogiaga. Lõplikku loetelu muusikateadustest pole võimalik anda, kuid näitena puuduolevaist võiks tuua organoloogia (pillide uurimine). Kõik muusikateadused toetuvad üldistele akadeemilise uurimistöö põhimõtetele – selge küsimuse esitamine, mis tooks meie teadmistesse midagu uut või näitaks vana uues valguses, oma teema varasemate uurimuste tundmine ja süsteemne ehk metoodiline töö. Lisaks tulevad muidugi vastava valla eripära – küsimused, mida on mõttekas uurida selle teadusharu taustateadmiste ja meetoditega. Samas ei pruugi uurimistöö sugugi tähendada midagi hirmus keerulist – alguses püstitatakse lihtsaid küsimusi.

Loe muusikateaduse põhivaldkondade kohta lähemalt siit.

1992. aastal asutatud Eesti Muusikateaduse Seltsi tegevusel on kaks põhilist eesmärki: äratada huvi muusika uurimise vastu ja toetada kõigi muusikateaduse valdkondade viljelemist Eestis; edendada muusikateadlaste ja muusikateaduse vastu huvi tundvate inimeste omavahelist akadeemilist suhtlemist.
Selleks korraldab EMTS aastas vähemalt kaks ettekandekoosolekut, neist vähemalt ühe kevadises Tartus; annab välja rahvusvahelise kolleegiumiga eelretsenseeritavat aastaraamatut Res musica jt teaduslikke toimetisi; organiseerib konverentse, kursusi ja muid üritusi, mis on olulised muusikateadusliku elu edendamiseks, ning suhtleb teiste rahvuslike ja rahvusvaheliste muusikateaduslike organisatsioonidega. EMTSi parimate tavade hulka kuulub ka igasügisene matk kultuurilooliselt olulistesse paikadesse, mille käigus ammutatud inspiratsioon on lasknud võrsuda nii mõnelgi viljakal mõttel.
Kuna EMTS on võrdselt tähtsaks pidanud sidemete loomist ja säilitamist (humanitaar-)teaduslike ringkondadega muusikateadusest väljaspool, on Seltsi read lahkelt olnud avatud ka mittemuusikateadlastest liikmetele.
2004. aastal assotsieerus EMTS Eesti Teaduste Akadeemiaga.

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet