Muusikapsühholoogia

Lääne kultuuris võime muusikapsühholoogia algeid leida Antiik-Kreeka õpetlaste töödest. Aristoteles on kirjutanud katarsisest kui sisemisest puhastumisest, mida inimene võib kunstiga kokkupuutel kogeda. Psühholoogiast iseseisva teadusharuna saame rääkida alates 19. sajandist, mil seda nähti pigem ühe osana loodusteadustest. Entsüklopedistist Hermann von Helmholtzi mõjuka teose (1863) pealkiri on „Õpetus heliaistingutest kui muusikateooria füsioloogiline alus“. Eksperimentaalpsühholoogia arenedes hakati tegema katseid helidega, näiteks mõõtma helikõrguse eristuslävesid, aga need katsed jäid muusika olemusest üsna kaugele. Kahe maailmasõja vahel oli USAs muusikapsühholoogia keskmeks inimese muusikaliste võimete testimine (Carl Seashore’i tööd). Selle huvi taga oli veendumus, et muusikat tasub õpetada vaid neile, kes on muusikaliselt andekad. Tänapäeval nii ei arvata: Aafrikas leidub kultuure, kus aktiivne musitseerimine on sama loomulik kui kõnelemine. Muusikaliste võimete tase sõltub palju sellest, kas nad arendatakse välja või mitte. 1976. aastal avaldas USA teadlane Ulric Neisser raamatu „Tunnetus ja reaalsus“, milles ta kutsus üles psühholooge tegelema küsimustega, mis oleksid inimeste igapäevaelu seisukohalt olulised (ehk „ökoloogiliselt valiidsed“). Seda üleskutset on järgitud. Nüüdisaja muusikapsühholoogias tegeldakse palju muusika esituse probleemidega. Näiteks on üsna põhjalikult selgitatud, millised on elava ettekande erinevused võrreldes noodiga (partituuriga). Viimasel aastakümnel on väga populaarseks muutunud meetodid, millega saab uurida, kuidas inimaju reageerib erinevatele muusikalistele stiimulitele. Kolm praegu ilmuvat tähtsamat muusikapsühholoogia-alast ajakirja on Psychology of Music (asut 1973), Music Perception (1983) ja Musicae Scientiae (1997). 1991. aastast peale tegutseb Euroopa Kognitiivsete Muusikateaduste Ühing (European Society for the Cognitive Sciences of Music, ESCOM).

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet