Jannsen kui eesti laulupidude isa ning koorilaulukultuuri edendaja

Malle Salupere

Tänavu möödub meie Postipapa sünnist 200 aastat, aga eesti rahvas pole ikka veel suutnud tema tõelist suurust ja teeneid mõista ega talle juba poolteist sajandit osaks saanud ülekohut ja laimu heastada. Täna vaatleme teda kui muusikameest ja eesti laulupidude isa. Lätlaste osava lobitöö tõttu on see tiitel küll omistatud Janis Cimzele, kelle teened langevad rohkem laulupeo järgsesse aega. Jannseni tähelepandavalt hea muusikaharidus pärines ilmselt mitte ainult pastor Körberilt, vaid ka eelnevalt koduõppelt koos mõisnik Ditmari pojaga. Tema 1845-1852 ilmunud ülipopulaarsed poolvaimulikud “Siioni kandle laulud” (1003 lauluteksti, sobitatud tuntud kirikulaulude viisidele) meelitasid inimesi laulma ka mujal kui vaid kirikus ja palvemajas või kõrtsis, kus jorutati rahvalaule.

Järgnevalt asus Jannsen ka ilmalikke ja isamaalikke laule propageerima ja avaldas 1860 “Eesti lauliku”, millele peagi järgnes viisiraamat. Need olid tõlkelised saksa seltskonnalaulud, aga seal leidus juba veerandsada Eestit ja isamaad ülistavat sõnastust. Aastatel 1857-1861 toimunud kolme baltisaksa laulupeo mõjul asus Jannsen, kes igal pool, kus ta elas, oli asutanud ja juhatanud laulukoore, aktiivselt propageerima eesti laulupeo korraldamist, leides selleks ka põhjuse, mida ei saanud maha teha- Liivimaal pärisorjuse kaotamise 50. aastapäev. Kõigile takistustele ja vastutöötamisele vaatamata õnnestus see idee ka ainuüksi tänu tema energiale ning julgusele ja Koidula entusiastlikule tegutsemisele teoks teha. Sellel peol teadvustasid eestlased end ühe rahvana, ja kõik järgnevad arengud saavad siit alguse.

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet