Eesti esimeste laulupidude muusikahariduslikust juurestikust

Tiiu Ernits

Ettekandes rõhutan, et esimeste laulupidude toimumisele lõi hea aluse ja aitas kaasa tollane muusikahariduslik korraldus. Käsitlen nii laulupeo- kui ka rahvusliku liikumise otsustava jõuna koolmeistreid, kes lõid laulu- ja pillikoore, rajasid kultuuriorganisatsioone, mille kaudu sai talurahvas võidelda oma õiguste eest. 1869. aasta üldlaulupeo 789 osavõtja hulgas oli vähemalt 388 kihelkonna- või külakoolmeistrit ja 47 vallakooliõpilast.

Vaatlen koolmeistrite ettevalmistamist ja muusikalise hariduse sisu Eesti- ja Liivimaa kihelkonnakoolides ning õpetajate seminarides (viimaseid oli 13, sh J. Cimze seminar). Käsitlen muusikaõppekirjandust: laulikuid, muusikaõpikuid ja kasvatusalaseid käsiraamatuid, võrdlen laulmise kui õppeaine erinevat positsiooni, sisu, mahtu ja eesmärke eesti- ja saksa õppekeelega koolides. Võrdlen Preisi koolikorraldusi Eesti- ja Liivimaal välja antud kooliseadustega. Näiteks oli laulupeoliikumise seisukohalt tähtsal kohal must koolitahvel, mille kasutamine noodiõpetuse tundides seati esikohale juba 1849. aastal ilmunud “Koli-seäduses”, milles nõuti koolmeistrilt oskust noodi järgi laulda ja kohustati õpetama laulu ainult noodi järgi. Seevastu Saksa muusikahariduses valitses laulmine kuulmise järgi. Vaatlen mitmehäälse laulu levimist külakoolides põhiliselt 1850.–1860. aastatel. Käsitlen laste laulupäevade traditsiooni tekkimist 1860. aastatel. Haridusloolane Lembit Andresen rõhutas, et esimene üldlaulupidu sai võimalikuks just koolis omandatud lauluoskuse ja nooditundmise tõttu. Samuti käsitlen tegureid, miks Eestis tekkis üldlaulupeotraditsioon varem kui Soomes (1884).

Laulupeotraditsioon kasvas Eesti kultuuri eripärana välja erinevate, nii siinsete kui laenatud, nii väikeste kui suurte nähtuste tihedas omavahelises seoses.

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet