Eesti Muusikateaduse Seltsi Infoleht nr. 17

Eestikeelne muusikateadus ja publitseerimine

Teaduslike tekstide publitseerimine on Eesti tänasel teadusmaastikul kuum teema ja eriti humanitaarvaldkondade teadlased on mitmel pool väljendanud oma rahulolematust Eesti Teadusinfosüsteemi (ETIS) pealesurutud kriteeriumidega. Kerri Kotta saatis kolm küsimust sellel teemal EMTA muusikateaduse osakonna juhatajale professor Urve Lippusele (UL), TÜ ja EMTA professorile akadeemik Jaan Rossile (JR) ning EMTA õppe- ja teadusprorektorile professor Margus Pärtlasele (MP). Järgnevas saate lugeda nende arvamusi.

1. Erinevate teadusprojektide ja -teemade rahastamisel on üheks olulisemaks aluseks kujunenud teaduspublikatsioonid ja nende tase. Teaduspublikatsioonide taseme määramisel lähtutakse nn klassifikaatori numbritest. Praegune klassifikaatorite süsteem on aga üles ehitatud peamiselt täppis- ja loodusteaduste struktuuri silmas pidades. Kuidas sobib Teie arvates see süsteem muusikateaduse tulemuste kvaliteedi hindamiseks?

UL: Kõigepealt kinnitan, et rahvusvahelistes väljaannetes oma töid avaldada on vaja. Üks asi on käia kongressidel ja konverentsidel, aga neil esitatud ettekanded peaksid saama artikliteks ja mida kesksemates väljaannetes, seda parem. Selle kaudu saame meid huvitavate muusikateaduslike kogukondade liikmeks, tekivad kontaktid ja mõttevahetused. Hoopis teine asi on see, kuidas praegused klassifikaatorid humanitaariale sobivad. Kas on üldse võimalik koostada kõiki teadusvaldkondi haaravat ja samas kõigi suhtes õiglast hindamissüsteemi. Vahest on see ülesanne nagu varese siplemine tõrvatud katusel? Aga see on juba süsteemi ehitajate probleem ja tahaks ainult loota, et humanitaaridest teaduspoliitikud omavahel mitte üksteisele jalgu taha, vaid pigem seljad kokku paneks. Probleemiks aga on vähemalt mulle see (ja enda tööde suhtes võin seda kindlalt väita), et kõrgemalt või madalamalt koteeritud väljaandes avaldamisel ei ole absoluutselt mingit seost töö kvaliteediga. Kui kirjutan rahvusvahelisele väljaandele, püüan haakida eesti-teemalise arutluse mingi üldisema probleemiga ja palju auru kulub tausta seletamisele. Ameeriklastele esinemisel võib eesti kontekstis triviaalse arutlusega mõjuda fantastilise materjalitundjana. Muidugi on vaja oma töid üldisemate probleemide külge haakida ja siinseist asjust laiemas kontekstis mõelda, aga ilma suuremat täpsust nõudva kohaliku diskursuseta oleks liiga lihtne pealiskaudseks minna ja hakata tootma lugusid “hõõguvatest sigaretiotstest” (vihje artiklile: Mimi S. Daitz, “Reflections on Reflections: The Music and the Cultural/Political Context of Two Choral Works by Veljo Tormis” – The Musical Quarterly 1995, 79 (1), pp. 108–130).

JR: Ei sobi üldse. Eriti veidrana tundub mulle nn heade kirjastuste nimekiri, kuhu nt Venemaalt on sattunud ainult kirjastus “Nauka”. Venemaal kirjastatavatest humanitaarteaduslikest raamatutest ilmub “Nauka” vahendusel kaduvväike osa. Vene kirjastusi, mis humanitaarteaduslikke raamatuid avaldavad, on väga palju ning nendest mingi lõpliku nimekirja koostamine oleks nähtavasti põhimõtteliselt võimatu. Sama kehtib ka teiste suurriikide kohta. Toomas Siitani 2003. aastal Saksamaal ilmunud koraalireformi-raamat on Eesti muusikateaduses väga kaalukas saavutus sõltumata sellest, kas selle raamatu avaldanud “Studio” kirjastus on nn heade kirjastuste nimekirjas või mitte, ja kui mõni teadusbürokraatia esindaja üritab väita vastupidist, siis satub kahtluse alla viimatinimetatud esindaja tõsiseltvõetavus, mitte Siitani raamatu kvaliteet. Soovitaksin Haridus- ja Teadusministeeriumil nn heade kirjastuste nimekirjast võimalikult ruttu loobuda.

MP: Hiljuti avastasin, et ka minul on üks publikatsioon, mis kurikuulsas ETISe klassifikaatoris kuulub ihaldusväärsesse kategooriasse 1.1. Paraku napib sellel artiklikesel teadustöö tunnuseid – tegu on üsna lihtsa ülevaatega Tubina-alase uurimistöö seisust ja käimasolevatest projektidest. Ehkki formaalsete tunnuste järgi peaks see olema minu kõige kvaliteetsem publikatsioon (sest kajastub ISI Web of Science andmebaasis), jätaksin ma ta oma tõsiste teadustööde loetelust parema meelega välja. Näitest selgub, et publikatsioonide klassifikaator on väga piiratud kvaliteedi hindamise süsteem, mida ei tohiks mingil juhul absolutiseerida (tegelikult arvestatakse rahastamisotsuste tegemisel siiski ka ekspertarvamustega, mitte ainult klassifikaatori näitajatega). Samas ei taha ma eitada eelretsenseeritavate kvaliteetajakirjade ja tippkirjastuste tähtsust teadusmaailmas, ka muusikateaduses. Eelnimetatud andmebaasis refereeritakse 67 muusikaajakirja, mille hulka minu erialalt kuuluvad näiteks Music Analysis ja Music Theory Spectrum. Neis avaldamine oleks igale muusikateoreetikule suureks auks ja kindlasti ka kvaliteedi näitajaks.

2. Erinevalt mitmest teisest humanitaarteaduse valdkonnast puudub Eestis rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga eelretsenseeritav muusikateaduslik ajakiri. Mis võiksid olla selle põhjused? Kas sellise ajakirja väljaandmine oleks Eestis üldse mõttekas? Kas juba mingi olemasolev ja suhteliselt perioodiliselt ilmuv väljaanne võiks selleks sobida või selleks (pärast mõningaid vajalikke muudatusi) saada?

UL: Kui keegi sellise ajakirja puudumise üle imestab, siis soovitaksin tal kokku lugeda kõik muusikateadlased, kes praegu üldse on mingi teadusteema või uurimistööd nõudva ametikohaga seotud. Ja siis võrrelda seda arvu näiteks folkloristide või kirjandusteadlaste üldarvuga (kõigi Tallinna ja Tartu institutsioonide peale kokku). Taolisi ajakirju ju ei täideta hobina kirjutatud nupukestega, potentsiaalne autorite ring on kraadiõppurid, õppejõud ja teadurid. Sellise ajakirja väljaandmine Eestis oleks vajalik, aga momendil tundub realistlik regulaarselt ilmuv aastaraamat, retsenseeritav ja võõrkeelsete resümeedega. Päris ajakiri tahaks uurimuste kõrvale ka teisi rubriike, eelkõige arvustusi. See peaks ilmuma kolm-neli korda aastas – iga kord peale sisuartiklite saamise ja retsenseerimise ka keeletoimetamine, resümeede tõlkimine, küljendamine, trükikojaga asjaajamine ja levitamine, rahade taotlemine ja aruannete kirjutamine. Vähemalt üks võimekas inimene peaks olema päriselt selle töö peal, pidama kontorit ja kirjavahetust. Olen 12 aasta jooksul trükki toimetanud kaheksa köidet Eesti Muusikaloo Toimetisi ja kujutan seda tööd üsna hästi ette, aga muude tööde kõrvalt regulaarset ajakirja siiski ei tee. Neid Toimetisi lihtsalt ajakirjaks või ka aastaraamatuks muuta poleks mõtet, sest nappide ressursside tõttu peaksime kõigi erinevate muusikateaduse valdkondade peale looma siiski ühe ajakirja, mitte muusikaloolastele ühe, teoreetikutele teise ja kellelegi veel kolmanda. Sel teemal tegelikult arutlused käivad ja midagi võib muutuda/ tekkida üsna varsti.

JR: Uue ajakirja asutamine eeldab küllaldast kaastööde voogu ning seda on Eesti ja siinse muusikateadlaste kogukonna väiksust arvestades raske tagada. Alustada võiks ehk eelretsenseeritava aastaraamatuga. Tasub mõelda, kas selle aluseks ei saaks kujuneda Urve Lippuse poolt toimetatav Eesti muusikaloo toimetiste sari. Kas selline eelretsenseeritav aastaraamat peaks sisult haarama ainult muusikaajalugu või kogu muusikateadust, ei oska praegu arvata. Kognitiivse muusikateaduse esindajana ma avaldamisvõimaluste üle eriti ei kurda: seda laadi muusikateadus ongi väga rahvusvahelise iseloomuga ning oma doktorante olen kogu aeg ärgitanud artiklite käsikirju saatma avaldamiseks väljaspool Eestit ilmuvatesse ingliskeelsetesse ajakirjadesse. Kuidas on olukord muusikateaduse teistes harudes, peavad nende harude esindajad ise ütlema.

MP: Nagu teame, ei ole muusikateaduse akadeemilised traditsioonid Eestis kuigi pikad. Võrreldes keele, kirjanduse ja ajaloo uurijatega on meid lihtsalt ka palju vähem. Teadusajakirja aastakäigus peaks olema vähemalt 20 korralikku artiklit. Kas suudame nii palju “toota”? Kui tahame säilitada ka muid sariväljaandeid ja kogumikke (Eesti Muusikaloo Toimetised, Töid Muusikateooria Alalt, Töid Etnomusikoloogia Alalt, A Composition as a Problem, Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu Aastaraamat jt), siis kindlasti mitte. Nii et valik on minu meelest selline: kas jätkata praeguste kitsa valdkonna põhiste sarjadega või asutada nende asemele uus, muusikateadust seinast-seina hõlmav teadusajakiri. Elitaarse teadusajakirja kõrval võtaksin kaaluda laiapõhjalisema, ka tudengite töid avaldava EMTSi aastaraamatu asutamise mõtte – kord aastas ilmuv infoleht jääbki akadeemilise seltsi jaoks ikka natuke lahjaks!

3. Mida arvate eestikeelse publitseerimise tulevikust?

UL: Kui tahame üldse eestikeelset muusika õpetamist ja ka muusikateaduse õpetamist, siis on eesti keeles publitseerimine möödapääsmatu. Seetõttu soovitaksin pessimistidel varakult vahetada koduülikooli ja panna oma lapsed algusest peale inglise või saksa kooli. Kirjutamise, arutamise ja toimetamise käigus areneb muusikast rääkimise keel, mis on ühtlasi mõtlemisvahend. Rahajagajad oma klassifikaatoritega mängivad aga hoopis teist mängu. Me võime ka selle mängu ära õppida, nii nagu õppisime nõuka-ajal ära ametliku aruandluse keele, aga olulised asjad on kusagil mujal. Usun, et te kõik olete tajunud seda, kui erinevad on saksakeelne ja ingliskeelne muusikateaduslik maailm. Samamoodi erinevad prantsuskeelne ja venekeelne, oletatavasti ka itaalia- ja hispaaniakeelne, kuigi ma neid ei tunne. Neis on ühiseid moeteemasid, aga palju on oma diskursusi oma arutlusviisidega. Kui me loobume eestikeelsest muusikateaduslikust diskursusest, kirjalikest ja toimetatud tekstidest, mis on siis alternatiiv? Igaüks räägib loengus selle suure rahva vaatepunktist, terminite ja lauseehitusega, mis keeles ta kõige paremini loeb. Mäletan hästi, kuidas pidin tükk aega nuputama, mis asjad on Monteverdi Maarjavesprid. Kui ma ise kirjutan inglise keeles, siis mõtlen hoopis teiste taustateadmistega lugejale ja ei tõsta teise keelde eesti inimesele adresseeritud teksti. Loobuda eesti keeles kirjutamast tähendaks loobuda eesti inimesega mõtteid vahetamast. Kindlasti on ka muusikateaduses valdkondi, mis on täppisteaduslikud, kus artikli tekst esitab ainult katsete-analüüside tulemusi ja selle võib üks-ühele tõlkida ükskõik millisesse keelde. Siiski oleks ka neil teemadel vaja mingil määral eestikeelset kirjandust, et uurijad-õppejõud oleksid sunnitud asja eesti keeles läbi mõtlema. Tegelikult aga pole mitte kunagi eestikeelseid muusikateaduslikke uurimusi nii palju publitseeritud kui alates 1995. aastast ja ma ei näe põhjusi (peale meie enda vabatahtliku loobumise), miks asi ei võiks samamoodi jätkuda. Rohkem oleks vaja muretseda meie oma trükiste levitamise ja praktiliselt puuduva arvustamise pärast.

JR: Eestikeelsed publikatsioonid ei kao kuhugi. Autor teeb otsuse, mis keeles oma töö avaldada, väga paljude tegurite mõjul. Muusikateaduslikud tööd, mille esmaseks sihtgrupiks on eesti lugeja, jäävad alati alles. Ent hetkel Eestis juurutatud teadustegevuse hindamise süsteem kahjuks diskrimineerib muudes keeltes kui inglise keeles avaldatud töid, ning seda süsteemi oleks tarvis võimalikult kiiresti muuta.

MP: Minu meelest ei ole meie seltsi liikmetest keegi orienteerunud vaid võõrkeeltes publitseerimisele. Proportsioonid võivad tulevikus küll nihkuda rohkem inglise keele kasuks, kuid eestikeelsed väljaanded jäävad. Mingil moel neid siiski toetatakse ja tunnustatakse ka riiklikul tasemel (nn “rahvusteaduste” sildi all). Eesti keeles ei ole minu meelest mõtet kirjutada doktoritöid ja teadusartikleid teemadel, millel Eesti kultuuriruumiga otsest seost pole ja kus on teada, et asjatundlike lugejate valdav enamik asub väljaspool Eestit. Muusikateaduse spekter on ju väga lai ja päris kõigil aladel me kohalikku kompetentset diskussiooni niikuinii üleval hoida ei suuda.


Intervjuu Toomas Siitaniga (ümmarguse sünnipäeva puhul)
Küsinud ja kirja pannud Brigitta Davidjants

Kuidas sattusid muusikaga tegelema? Oled sa pärit muusikute perest?

Kumbki mu vanematest pole muusik, aga mõlemad on alati olnud muusikahuvilised. Nad käisid palju kontsertidel ja ooperis ning isa laulis näiteks meeskooris. Kodus oli meil tolle aja kohta tähelepanuväärne plaadikogu, mida ma juba pisikese poisina omapead palju kuulasin. Imestan seda praegu isegi kui vaatan, et mu oma lapsed tunnevad minu plaadikogu vastu palju väiksemat huvi.

Aga kuidas sattusid siis Tallinna Muusikakeskkooli?

See oli täielik juhus. Tollal asutati Tallinna Muusikakeskkooli ettevalmistusklass ning seetõttu otsiti lihtsalt linna pealt lasteaedadest kokku muusikalise kuulmisega lapsi. Mäletan, et tehnilise haridusega isa oli alul vastugi, et mis tulevikku see poisile ikka lubab. Aga lõpuks ta siiski sallis seda valikut.

Miks sa muusikateaduse kasuks otsustasid? Konservatooriumis õppisid sa alul hoopis kompositsiooni.

No mis seal valida oli – puhkpillierialad, koorijuhtumine ja muusikateooria. Teooria istus neist mulle selgelt kõige paremini. Ilmselt olin ma suhteliselt lugeja tüüp ning mingi tunne juhtis mind üsna veendunult selle eriala suunas. Erilisi kõhklusi ma küll ei mäleta.

Ka kompositsioonieriala valik oli juhus. Põhjuseks oli tollane rumal õppekava, kus muusikateadus ja kompositsioon kuulusid ühte kateedrisse ning vastuvõtt toimus üle aasta: üks aasta teooriasse, teine aasta kompositsiooni. Ja mina sattusin sellesse aastakäiku, kus võeti vastu heliloomingu erialale. Mul oli sisuliselt valida kompositsioonieriala ja nõukogude sõjaväe vahel. Eks ma valisin meeldivama.

Nii et kompositsioon oli täiesti sundvalik?

Mingil moel küll, aga ma pole seda vähematki kahetsenud. Küllap oli see valik tollal ka vähem dramaatiline kui täna. Kuna need erialad kuulusid samasse kateedrisse, olid õppekavad hästi sarnased. Teadustöid kirjutati tegelikult vähe ja ainus tõsisem kirjatöö oli diplomitöö. See oligi ainus suurem asi, mis mul tegemata jäi. Nii et arvan, et sellest erialavalikust ma võitsin palju rohkem kui kaotasin.

Oled sa komponistina hiljem midagi teinud ka?

Pärast lõpetamist peaaegu et mitte. Paar lugu kirjutasin veel diplomijärgsel aastal.

Kuidas toimus üleminek muusikateadusele?

Olin alles teise kursuse komponist, kui Tiia Järg kutsus mind pooleks aastaks muusikakeskkooli oma tunde asendama, sest ta ise läks selleks ajaks Moskvasse. Nii see läks.

Kust tuli tal mõte sind kutsuda?

Eks seda peaks temalt küsima. Ju ta tundis ära, et see asi mulle sobiks. Vist õigesti.

Kuidas on muusikateaduse positsioon muutunud võrreldes nende aastatega, mil sina õppisid?

Kindlasti on see palju muutunud. Ühiskateedrit juhtis varem ju alati helilooja. Seetõttu oli muusikateadus kompositsioonieriala varjus ning kateedrijuhid ei märganud eriliselt muusikateadust arendada. Tegemist oli vana nõukogudeaegse traditsiooniga. Kutse omandanud muusikateadlased kuulusid tollel ajal ka Heliloojate Liitu – sedagi on täna raske mõista. Heliloojate Liidus oli muusikateaduse sektsioon, mida praegu aktiivsel kujul enam pole. Muusikateadust nähti eelkõige kaasaegse heliloomingu propaganda instrumendina. Seepärast oli publitsistikatöö muusikateadlaste jaoks ka palju olulisem kui täna. Täna on seda külge vahest liigagi väheks jäänud – pühendume palju kabinetiteadusele ja jõuame üldloetavat avaldada vähem kui vaja oleks. Aga meid on vähe ja kõike teha ei jõua.

Millal see olukord muutuma hakkas?

1990. aastate algul, kui asutasime muusikateaduse seltsi. Selts asutati suuresti selleks, et saaksime pariteetselt suhelda oma kolleegidega mujalt maailmast. Kui kontakteerusime nendega institutsionaalselt Heliloojate Liidu kaudu, muutis see asjad ülearu segaseks. Nii et seltsi asutamine oli struktuurse muutusena üpris oluline. Aga 1990. alul algas akadeemias ka tasapisi muusikateaduse osakonna eraldumine, mis lõi veelgi tugevama aluse eriala institutsionaliseerumisele.

Kas ka n-ö majasisene arusaam muusikateadusest on avardunud?

Ma usun küll. Muusikateadusest kui akadeemilisest uurimisalast saame rääkima hakata 1990. aastate algusest. Sinnamaani teenindas see valdkond ühest küljest kõiki erialasid muusikateooria ja -ajaloo õpetuse osas, teisest küljest aga tegeles publitsistikaga. Isegi kui vaatame nõukogude ajal kirjutatud muusikaajalootekste, oli suur osa neist kirjutatud mitte muusikateadlaste poolt. Näiteks koguteos “Eesti muusika”: enamik kirjutajatest on seal interpreedid, muusikapedagoogid, koorijuhid. Selles mõttes olid 1990ndate alul toimunud muutused erialas väga olulised.

Mida tähendab sinu jaoks pedagoogitöö?

See on üks võimalus asju iseenda jaoks selgeks mõelda. Alati, kui sa kellelegi midagi seletad, pead ise olema sellest seletusest vähemalt mõne sammu jagu ees. Ja kuigi ma olen aastaid lugenud mitmeid samu kursusi, ei loe ma neid kunagi päris ühtemoodi. Mõtlen sagedasti ka loengu käigus asju edasi ning tulen ka loengu ajal uutele ideedele. See on mõtlemise protsess ja ma ise õpin sellest vähemalt sama palju kui mu tudengid.

Tõenäoliselt oled ju sina see, kes on oma loengutega tekitanud paljudes tudengites huvi varajase muusika vastu. Kes oli sinul see loengupidaja, kes selle asja vastu huvi tekitas?

Hugo Lepnurm võinuks see olla, aga tema legendaarseid loenguid õnnestus mul kuulata alles konservatooriumi viimasel aastal. Huvi varase muusika vastu sünnitas 1970. aastatel aga päris jõulise liikumise, mille üks osa oli siin muidugi ka Hortus Musicus. Siin haaras see liikumine algul paljusid konservatooriumi tudengeid, kes püüdsid leida muusikas eneseväljenduseks teistsuguseid teid. Hortuski oli sel ajal ju tudengiansambel. Arvan, see polnud niimoodi ainult Nõukogude Liidus, vaid kogu Lääne-Euroopas. Vanamuusika oli valdkond, mille kaudu väljendati protesti akadeemilise kuivuse ja inertsi vastu. Otsiti uusi ideid ja lähenemist muusikale. Olen ikka arvanud, et vanamuusika liikumise algus kuulub sisuliselt kokku hipiliikumise ja roki jõulisema laine algusega. Ma ei seoks neid asju küll liiga otse, ent ka vanamuusika liikumine on pärit 1960. aastate lõpu üliõpilasrahutustest ja ülikoolisüsteemi suurte muutuste algusest. Ma ise olin siis küll veel liiga noor, aga tänu mu arvutiinimesest vanema venna poolt tol ajal hulganisti koju tassitud plaatidele sain ma sellest rokiliikumise lainest päris varakult osa.

Aga praktiliselt käis asi nii, et mu tollasest heast sõbrast Peeter Klaasist sai juba konservatooriumi esimese kursuse ajal Hortuse mängija. Ja tema kaudu sattus minuni hulganisti noote, plaate ja kirjandust. Eks see oli üks avastamisrõõm, ja seda toetas tol ajal ka väga tugev kambavaim. Mäletan, et 1970ndate teisel poolel üritasime isegi mingit vanamuusikaühingut moodustada. Noorte huviliste hulk oli suur, vanemast põlvkonnast lõid kaasa näiteks Heino Jürisalu ja Jaan Rääts.

Sinu uurimislõik on vaimulik muusika. Miks just see?

Ega alati ei saa olla kindel, kas meie valime teemasid või valivad teemad meid. Minu vanamuusikahuvi sai kokku nõukogude ajal täiesti läbiuurimata valdkonnaga ja muutus üsna loomulikul viisil üheks minu niðiks. Kas või mu doktoritöö teema, mis on seotud 19. sajandi protestantlike koraaliraamatutega, polnud algul päris mu oma valitud. Tegelikult läksin Rootsi plaaniga uurida Eestiga seotud keskaegseid käsikirju ja gregoriaani repertuaari. Sel hetkel oli see aga mitmel põhjusel ebaotstarbekas. Nii mõtlesin tükk aega, et seda alternatiiviks pakutud teemat ma küll ette ei võta ja et doktorantuurist Lundis ei pruugi üldse asja saada. Paari ahvatleva ettekandevõimaluse tõttu ma siiski süvenesin sellesse ja kirjutasin selle iseenesele aja jooksul huvitavaks. Nii et seestpoolt ja väljastpoolt lähtuvate valikute vahel on väga huvitav balanss.

Kas on mingi etapp muusikaloost, mis jätab Sind külmaks?

Peaaegu et pole. Eks sellega on nii, et erinevatel eluperioodidel huvitavad inimest eri asjad. Näiteks 18aastaselt kuulasin ma kirglikult Mahleri sümfooniaid ja mul on neist plaatidel praegugi täisvalik. Hiljem aga ei kuulanud ma neid enam kuigivõrd. Mingitel perioodidel olen päris suure huviga tegelenud ka 20. sajandi muusikaga. Ma isegi õpetasin seda ühe semestri Leo Normeti asemel.

Ma ei kujuta seda hästi ette.

Ega ma isegi enam ei kujuta, aga ta lubas mul improviseerida ja toetuda ainult sellele, mis mind ennast köidab. Ja seda oli ühe semestri jagu küll. Rääkisin päris pikalt Messiaenist, kes oli mingil ajal mu suur lemmik. Suur osa sellest kursusest oli ka seotud Pärdiga, mis on olnud mu elus alati üks kaalukas kõrvalteema. Ega see muidugi mingi loogiline kursus polnud, aga ma ei saa ka öelda, et oleksin 20. sajandi muusikast ja modernismist mööda käinud. Teine asi on aga see, millega sa nii palju haakud, et sellest sinu jaoks tõsisem teema saab. On vahest küll sellist muusikat, millega hingelist kontakti ei teki, minu jaoks näiteks Wagneri ooperid. Samas ei saa ma öelda, et ma selle ajastu vastu huvi poleks tundnud, sest näiteks Brahms on mulle väga palju tähendanud.

Kas sinu jaoks eksisteerib ka mingi populaarmuusika?

Ütlesin, et kasvasin põlvkonnas, kelle jaoks popmuusika oli enesestmõistetav keskkond. Näiteks Led Zeppelin ja selle põlvkonna rokimuusikud, tolleaegne dþässrokk, progressiivne rokk – võib-olla kuulasin seda mingil perioodil sama palju kui n-ö tõsist muusikat. Ja kuulan ka täna. Ma ei saa küll väita, et see pole mõjutanud seda viisi, kuidas ma muusikast mõtlen. Aga kui kirjutan ja väljendan mõtteid muusikast, siis ma lihtsalt ei tegele selle osaga muusikast nii palju. Arvan samas, et minu põlvkonna teadlasi on seotus levimuusikaga õpetanud teistmoodi mõtlema ka varasemate sajandite muusikast. See hiljem nähtamatu osa kultuurist on alati olnud – konkreetse ajahetkega seotud muusika, mis ei jäädvustu noodikirjas ja ei võta sageli heliteose kuju, aga millel on süvakultuurile ometi väga suur mõju.

Kuidas on juhtunud nii, et ühendad muusikateaduse praktikaga? Neid tegevusi hierarhiasse panna pole vist võimalik?

Ei ole. Need on kaks erinevat teed. Sattusin konservatooriumi ajal Kaljuste koori, mis oli tollal väga heal tasemel taidluskoor, tegelikult poolprofessionaalne. Olin juba muusikakeskkooli ajal palju kooris laulnud ja Kaljuste koori atmosfäär tõmbas tol hetkel väga jõuliselt kaasa. Konservatooriumi lõpetasin ma selsamal 1981. aastal, kui Kaljuste sai oma koori kutseliseks ja muusikakeskkoolis õpetamise kõrval sai sellest mulle mõneks ajaks põhitöökoht. Professionaalses kooris laulmine pakkus 1980. aastatel palju võimalusi. Kõigepealt puutusin seal väga lähedalt kokku tohutu hulga erineva muusikaga ning sain olla loominguprotsessi sees. Minu jaoks oli see aeg nagu teine kõrgkool. Ka Kaljuste ise oli tollal väga paljusid asju alles leiutamas. Tegime hulgakesi koos läbi pika tee, näiteks hakkasime A-st ja B-st avastama Bachi interpreteerimist, kuulasime, vaidlesime, vahel päris kirglikult. See oli kollektiivne tegevus, mitte nii, et meister tuleb ja ütleb, kuidas asjad on. Teine suur võimalus oli muidugi kooriga ringi reisimine. Sealhulgas ka läänepoolses maailmas, mis muidu ei tulnud tollal kõne allagi. Tänu sellele sain soetada korraliku plaadi- ja raamatukogu, millele on teistpidi toetunud mu professionaalne tegevus. 1988. aastal lahkusin ma koorist, sest ei suutnud enam oma perekonnaelu selle lõputu reisimisega ühitada. Kuid selleks oli ka lihtsalt aeg, sest tuli süvenenumalt hakata oma asju tegema.

Mis olid need omad asjad?

Esialgu oli see õpetamine ja kirjutamine. Aga siis tekkis mingi sisemine vaakum, sest olin harjunud laval olema ja muusikat tegema ning see oli saanud oluliseks elu osaks. Seda sisemist vajadust hakkasidki mingil hetkel asendama oma juhitud kontserdiprojektid. Ka täna on see mulle väga tähtis elu osa. Regulaarset tegevust sellel alal ma endale lubada ei saa – selleks ei jätkuks aega. Aga eks ma otsin kalendriaastas neid faase, mis sellist tegevust lubavad.

Sinu “Õhtumaade muusikalugu” on saanud tõeliseks hitt-õpikuks. Kas teeksid nüüd midagi seal teisiti kui tollal, mil raamat sai kirjutatud?

Ma tahtsin teda ka tol ajal teisiti teha. Oleksin ta juba kümme aastat tagasi kirjutanud mõnevõrra moodsama ja lõhkunud pisutki neid tavalisi raame, mida dikteerib meile 20. sajandi stiiliajaloo meetod. Aga see polnud võimalik, sest valdkonnas puudus n-ö eestikeelne põhitekst. Eelmise sedalaadi õpiku avaldas Eestis 1930. aastal Peeter Ramul ja kuigi ka Ramuli raamat toetub stiiliajaloo meetodile, oli arusaam viimasest nii palju edenenud ja Ramuli raamat ise niivõrd ununenud, et uus eestikeelne põhitekst oli hädavajalik. Selleta polnud võimalik edasi minna, sest ka kõik uue muusikateaduse suunad Euroopas ja Ameerikas arvestavad siiski stiiliajalooliste põhitekstide olemasoluga. Eestis tuli see etapp läbi kirjutada.

Sa oled ka dirigent. Kuidas nii läks?

Pigem hobidirigent, sest ega ma pole seda asja päevagi õppinud. Eks see läks samuti, nagu on ühel hetkel pulti kerkinud ka paljud orkestrimuusikud. Kui su muusikaline idee on piisavalt elav ja selge, loob see aluse, et suudad seda ka väljendada. Ja kui oled dirigentide käe all nii palju töötanud, õpid palju ka lihtsalt matkides. Komponistiharidus õpetas partituuris detaile nägema ja analüüsima. Nii on see ettevalmistus tulnud oma teed pidi.

Oled ka muusikaelu korraldajana aktiivne. Miks sa seda teed?

Üks asi tingib teise. Minu soov teha oma mõttekaaslaste ja sõpradega ühiseid kontserdiprojekte on pannud mind võitlema eraviisilise kontserdikorraldamise võimalikkuse eest. Olukord pole siin sugugi roosiline, aga mul on hea meel, et midagi olen ma saanud selles suunas korda saata. Olen suutnud olla riikliku süsteemi hammasrataste jaoks see vastik kivi, mis ei lase asju ainult ühtviisi korraldada.

Kas probleem on selles, et riiklikud asutused on juhtpositsioonil?

Jah, ega eraviisilise algatuse soodustamisele pole meie valdkonnas riigi tasandil piisavalt mõeldud. Liberaalse turumajanduse olukorras, nagu meie riik välispidiselt justkui on, peaks riiklikult tsentraliseeritud kultuurikorraldust pigem vähendama ning andma rohkem võimalust erainitsiatiivile. Aga paraku on siin alati olnud mingid vasturääkivused.

Kuidas sulle tundub, kas Haapsalu festival on endale teiste festivalide keskel koha kätte võitnud?

Minul on olnud teda huvitav teha ja ma näen ka publikut, kellel on alati olnud vajadus kohale tulla. Sel aastal on meil 15. festival. Nii et seda võiks juba traditsiooniks nimetada küll.

Kas sulle ei tundu, et Eestis on palju igasuguseid festivale? Kas kõik niðid on täidetud?

Ma arvan, et meie muusikaelu on väga rikas. Kui mõelda eestlaste arvule, siis on vahel päris jahmatav mõelda, kui paljud erinevad niðid on meil kõrgel tasemel täidetud. Iseasi on, jah, et muusikutel, kellel on ideed ja tahe end loominguliselt väljendada, võiks praktilisel tasandil olla vähem võitlemist. Aga see on olelusvõitlus, milles jääb tõeliselt väärtuslik ikka ellu. Mõeldes, millest me oleme viimase sajandi jooksul läbi tulnud, oleme ikka üllatavalt hästi veepinnal püsinud ja suutnud luua ja hoida oma kultuuri.

Ja paluks nüüd lõpetuseks lisaks professorlikule ka inimlikku mõõdet – kas sa peale kõigi lõputute muusikalookäsitluste vahest ka midagi muud loed?

Eks ma ajanappuses ikka üritan. Viimasel ajal olen hakanud vahel suvel maal üle lugema noores põlves loetud raamatuid, mis mind kunagi mõjutasid. Ja see on mitmeti elamuslik. Ühtpidi tunnetad uuesti läbi neid tekste, mis kunagi olid hirmus olulised. Teistpidi sünnib nii iseäralik kontakt iseenda läbielatud eluetappidega. Leidsin just hiljuti maakodus ühe portsu raamatuid, mida olin lugenud ridu alla joonides ja küljele märkmeid kirjutades. Üsna üllatav oli aduda, mida ma tollal tekstis olin märganud. Arvan küll, et olen 30 aastaga väga muutunud, aga ometi ei loe ma neid tekste täna väga teistmoodi.


Sündmused 2007

EMTSi Tartu päev 14. aprillil 2007 Tartu Ülikooli keeltemajas

Holger Berg (TÜ), “Theo van Leeuweni kommunikatsiooniteooria ja Eesti Raadio signatuurid”

Tiiu Ernits (TÜ), “Relatiivsest noodilugemismeetodist baltisaksa kultuuriväljal 19. sajandil”

Maile Nairis (EMTA), “Eesti ainese helisalvestused Berliini arhiivides”

Niina Aasmäe (TÜ), “On the metric structure of Erzya”

Janika Kronberg (EKM), “Kirjanduse süüdimatu musikaalsus”

Aleksander Danilevski (TÜ), “O “Partijnoj organizacii i partijnoj literature” v “Zashchite Luzhina” Vladimira Nabokova”

Näituse “Tartu Ülikool ja muusika 19. sajandil” külastamine TÜ raamatukogus (näitust tutvustas Geiu Rohtla)

Esitleti Jaan Rossi raamatut “Blagozvuchie: Ob’ektivnye predposylki konsonantnosti v muzyke” (Peterburi, 2006).

Leichteri päev 29. oktoobril 2007 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias

Avo Sõmer, “Tubina-aegse Rootsi sümfoonilise muusika “modernismist”"

Toimus ka EMTSi üldkoosolek

1.–2. septembril käidi sügismatkal Hiiumaal, matkajuht oli Kaalu Kirme, Hirmustes võõrustas seltsilisi Erkki-Sven Tüür.

EMTS osales Rahvusvahelise Interdistsiplinaarse Muusikateaduse Konverentsi (Conference on Interdisciplinary Musicology) korraldamisel Tallinnas 15.–19. augustil 2007. Konverentsi peakorraldajaks oli Jaan Ross, akadeemiliseks juhiks Grazi ülikooli süstemaatilise muusikateaduse professor Richard Parncutt, rahvusvahelistest partneriteks olid Euroopa Kognitiivse Muusikateaduse Ühing (European Society for the Cognitive Sciences of Music, ESCOM), Rahvusvaheline Muusikateaduse Ühing (International Musicological Society, IMS) ning Euroopa Etnomusikoloogia Seminar (European Seminar in Ethnomusicology, ESEM). Enam kui saja ettekandega osaleja hulgas olid valdkonna juhtivad teadlased kogu maailmast.

Koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga osales EMTS Euroopa Komisjoni initsiatiivil toimuvas ürituses “Teadlaste öö 2007″ loeng-kontserdiga “Eesti muusika “eelajalugu”: Barokkmuusika Tallinnas ja Narvas” Teaduste Akadeemia majas (28.09.07). Ürituse viis läbi Toomas Siitan ja sellel olid kaastegevad ansambel Studio Vocale ja Tallinna Barokkorkestri kammerkoosseis.


Uued raamatud 2007

Mart Humal. Uuringuid tonaalstruktuuridest: sissejuhatus ja neliteist analüütilist etüüdi. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2007. 196+183 lk.

Jaan Ross. Kaksteist loengut muusikapsühholoogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. 189 lk.

Meeskoor ja meestelaul (Eesti muusikaloo toimetised, 8). Koostaja Urve Lippus. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2007. 190 lk.

Eesti muusika biograafiline leksikon. 1 köide: A–M. Toimetajad Tiina Mattisen, Ene Pilliroog ja Mall Põldmäe. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. 530 lk.


Eesti Muusikateaduse Seltsi väljaanne

Toimetajad Ilvi Rauna: ilvi@ema.edu.ee, Kerri Kotta: kerri.kotta@mail.ee, Toomas Siitan: tsiitan@estpak.ee
Postiaadress: Rävala pst 16, Tallinn 10143;
email: emts@hot.ee

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet