MUUSIKATEADUSE AVARDAMISE VAJADUSEST
Jaan Ross

Juri Lotman on 1987. aastal kirjutanud: “Euroopas on kirjandus kuulunud vabade kunstide hulka ning seda on analoogiliselt muudele vabadele kunstidele peetud käsi­tööks […] Luulet pole Euroopas kunagi vastandatud teistele kunstiliikidele kui nende­ga võrreldes ülemat harras­tust. Peeter Esimese järgset vene kultuuri seevastu iseloomustab just äsja sõnastatud hoiak. Kui maali­kunsti, muusika, arhitektuuri või skulptuuriga tegelemist loetakse Venemaal 18. sajandil ja 19. sajandi alguses elukutseks ja käsitööks ning seetõttu lastakse nendel aladel tegutseda kas siis palgatud välismaalastel või pärisorjade seast põlvnevatel intelli­­gentidel, siis luulet hoopiski mitte. Luule­tamine on kutsu­mus, mitte käsitöö; see on jumalik anne, mitte elukutse. Luule täidab koha, mille on vabas­tanud Jumala Sõna. Kõrgeima autoriteedi ühiskonnas omandab Inimese Sõna” („Sotvorenie Karamzina“, Moskva 1987, lk. 60).

Mis puutub see tsitaat tänapäeva Eesti ühiskonda? Vahest ehk niipalju, et kirjanduse ja muusika tähtsus ning siit nendele osu­ta­tav tähele­panu meie ühiskonnas näib olevat sama erinev nagu 200 aastat tagasi Venemaalgi. Ei saa öelda, et ühiskond muusika vallas saavutatut ei tunnustaks – selle kaudseks tõendiks võiks pidada kasvõi Eesti Muusika­akadeemia hoone valmimist, olgu peale, et üle kivide ja kändude. Kuid kindlasti pole muusika – eri­ne­valt kirjandusest – Eesti humanitaarse diskursuse kesk­punktiks. Olen kuulnud räägitavat kultuurilehe pea­toimetajast, kes oma lehe muusikarubriike tavaliselt ei lugevat. Kui see on tõsi, siis miks toimetajale ei meeldi muusikast lugeda? Vastuseid sellele küsimusele võib otsida sirvides Nicholas Cooki raamatut “Music: A Very Short Introduction” (Oxford 1998).

Esimene vastus võiks olla: muusikast kirjutatakse liiga keeruliselt. Cooki sõnadega: “Teise maailmasõja järgse­tel kümnen­ditel olid täppis- ja loodusteadused Ameerika akadee­mi­lise maailma uhkuseks. Perifeersed teaduse vald­konnad nagu muusikateooria püüdsid kujuneda täppis- ja loodusteadustega nii sarnaseks kui vähegi võimalik […] Tulemuseks oli, et [muusika]­teooria ja analüüs omandasid üha enam ja enam tehni­li­sema iseloomu ning [seetõttu] muutusid halvasti mõiste­tavaks kõikidele teistele, välja arvatud teoreetikud ja analüütikud ise” (lk 89).

Teine võimalik vastus: muusikast kirjutatakse eba­olulisi asju. Cooki järgi “oleme me minevikust pärandiks saanud harjumuse mõelda muusikast selleks sobimatutes kategooria­tes, mis ei haaku tänapäeva maailmas sõna “muusika” abil tähis­ta­tava praktika ja kogemusega […] Keelde, mida me kasutame muusikast rääkides, on justkui keevitatud järgmine üksteisega seotud eelduste ahel: muusika­elu sarnaneb erialase koolituse saanud spetsialistide rahvuspargiga; muusikakultuuri keskseks elemendiks […] on innovatiivsus; muusikakultuuri võtme­isikuteks on heliloojad, kelle tegevusele tugineb kogu ülejäänud muusika­kultuuri toimimine; interpreedid pole iseenesest midagi enamat kui [helilooja ja publiku] vahendajad […]; kuulajad on kultuurielus vaid passiivse­teks muusika tarbijateks, samal ajal kindlustades majan­dus­likult nimetatud valdkonna tegevuse […] Mitte ükski neist eeldustest pole enesestmõistetav (minu esile­tõst – JR)” (lk 17).

Kas Cooki kriitika puudutab ka Eesti muusikateaduse ja ühis­konna vahelisi suhteid? Mulle tundub küll. Tõsi, meie aja­­kirjan­duses on viimasel aastakümnel tegutsenud üsna mitu autorit (Andrus Laansalu, Immo Mihkelson), kelle ees­märgiks näib olevat kirjutada muusikast nõnda, et see oleks arusaadav ja oluline võimalikult laiemale lugejaskonnale. Mõnikord on kirju­ta­jad teinud vigu. Mõni­kord pole nad olnud piisavalt infor­meeri­tud. Aga nende ees­märk on kokkuvõttes olnud tänu­väärne – lõhkuda muusikast mõtlemise ja kirjutamise isoleeri­tust, muusika­teaduse elevandiluust torni.

Sealjuures on oluline teadvustada, et algatus muusika­teadusliku diskursuse teisendamiseks on seni lähtunud eeskätt ajakirjan­duse poolelt. Ent kas pole nüüdseks kätte jõudnud aeg, kui muusika­teadusel enesel tuleks meelt parandada ja mõtelda ühis­konnaga tihedama dialoogi pidamise võimalustele? Kasvõi seetõttu, et kui see töö jätta puhtalt ajakirjanduse hooleks, võib muusikat käsit­leval meedial kõige hea kõrval olla raske vältida maitse­vääratusi, milline häda Eesti ajakirjandust tihti kummitab. Teiselt poolt tundub, et kogu maailmas sallitakse (ja siit tule­ne­valt finantseeritakse) “puhta” uurimistöö tegemist järjest vähem. Postkommunistlikus maailmas on muidugi ala­finant­seeritud lõviosa kogu riikliku sektori tegevusest, ent asjad või­vad võtta süngevõitu ilme tööstuslikult arenenumateski riiki­des. Tänavu aasta algusest sulges oma uksed esmaklassilise reputat­si­ooniga Taju Uurimise Instituut Eindhovenis (Holland), sest uurimis­töö senine väljund on otsustajate arvates olnud liialt vähe rakenduslik (loe: ühiskonnale kasulik). Maailmakuulus muusika­akustika laboratoorium Kuninglikus Tehnikaülikoolis Stokholmis tajub oma pea kohal tumedaid pilvi: kõne­tehnoloogidest naabritega võrreldes on tegu “kasutu” harras­tu­sega, mis ülikoolile kuigipalju raha sisse ei too. Merkantiilsed suundu­mused tänapäeva maailmas võivad tekitada nördi­must, kuid nendega arvestamata jätta ei tasuks.

Kuidas saaks muusikateadus oma sidemeid ühiskonnaga tihendada? Üheks eeskujuks võiksime võtta 1998. aastal Saksa­maal ilmunud raamatu “Musikwissenschaft: Ein Grundkurs”, mille on toimetanud Herbert Bruhn ja Helmut Rösing (Hamburg: Rowohlts Enzyklopädie). See raamat jaguneb kuueks suureks alajaotuseks, mis kanna­vad järgmisi pealkirju: “Mis on muusika?”, “Muusika tarbimine”, “Muusika loomine”, “Muusika õppimine ja levi”, “Muusika kirjeldamine” ja “Muusika avastamine”. Nagu need pealkirjad viitavad, on muusika­teadusele sõna kitsas tähenduses pühendatud vaid väike osa raamatust.

Raamatu sisu on kujundatud hoopis teistest alustest lähtudes ning on põhjust arvata, et selliste alapealkirjade kujul esitatud küsimused on laiemale lugejale köitvamad ja informa­tiivsemad kui 2001. aastal vene keeles ilmunud Moriss Bonfeldi raamatu „Vvedenie v muzykoznanie“ (Moskva) sisukord, mis on üles ehitatud muusikateaduse traditsioonilisest struktuurist läh­tu­des. Toon näiteks mõnede peatükkide pealkirjad Bonfeldi raama­tust: “Muusikateooria: laad ja tonaalsus” (nr 5), “Muusika­teooria: rütm ja meetrum” (nr 6), “Polüfoonia” (nr 7), “Harmoonia” (nr 8), “Muusikateoste analüüs” (nr 9), “Aja­loo­line muusikateadus” (nr 10). Need pealkirjad on loomu­likud ja aru­saadavad muusikalise haridusega inimese jaoks, kuid võivad heidutada teisi, kel vastav haridus puudub. Ja viimaseid on Eesti ühis­konnas sedavõrd rohkesti, et nendega arvestamata jätta ei tohiks.

Kas ja kui suurel määral on meie muusikateaduslik kogukond valmis eespool väljendatud mõtteid jagama, näitab tulevik. Kuid mulle tundub, et eesti muusika­teadlastel oleks aeg hakata mõtle­ma koguteose koosta­mi­sele – nimetagem seda tinglikult muusika­teaduse käsi­raamatuks –, mille esmaseks eeskujuks võiks olla juba nimetatud Bruhni ja Rösingi saksakeelne muusika­teaduse põhikursus. See võimaldaks muusikateaduse positsiooni ühis­konnas teha nähtavamaks kui seni, ent selle kõrval konsolideeriks muusikateadlasi endid tegutsema ühise eesmärgi nimel. Inimeste mõtestatud ühistegevusel on tavaliselt see hea kõrvalomadus, et tulemus võib kujuneda suuremaks kui liidetavate summa.

JÄTKUVALT: MUUSIKATEADUSE AVARDAMISE VAJADUSTEST
Kaire Maimets

Sel aastal korraldas EMTS Anu Kõlari eestvedamisel teist korda muusikateemaliste esseede konkursi, kuhu saabus 27 teksti, autoriteks põhiliselt Tallinna (eliit)koolide õpilased. Tahan siin lähemalt rääkida esseede ühisosast, mis võimaldab lugeda kõiki neid erinevaid töid ühe tekstina – nimetagem seda tinglikult maailmapildiks, millel põhineb (ja mis tingib), kuidas ja millisest muusikast mõeldakse – ning teha loetust mõningaid järeldusi.

Muusikast kirjutamine eeldab mingil moel muusika defineeri­mist, st arusaama, mis on muusika ning milline on mõiste maht (mida sisaldab mõiste “muusika”). Noorte autorite igapäevast muusikalist keskkonda arvestades pole üllatav, et enamikus töö­dest koosneb mõiste “muusika” kolmest parameetrist: meloo­dia, rütm ja sõnad. Minu jaoks huvitavam on seisukoht, millest loeme veelgi täpsemalt välja kirjutisi ümbritseva aeg­ruumi iseloomustuse: muusika peab kellelegi midagi pakkuma; teatud viisil korrastatud helikooslust saab muusikana käsitleda ainult siis, kui seda on kellelegi vaja. (Rakenduslikku aspekti pole muusika definitsioonis sel määral veel rõhutatud.)

Niisiis, kellel, milleks ja mismoodi on muusikat vaja?

Pea kõigis töödes on tajutav autorite positsioon “mina vs teised/maailm”, sealjuures on maailma, eriti aga “tänapäeva inimese” iseloomustus ühtne: “tänapäeva inimene kardab kõige rohkem vaikust”, “tänapäeva inimestel on alatasa kiire”, “juurd­le­miseks aega ei anta”, tuleb “elutempo järjel püsida /…/ tuule­vihin kõrvus”, “maailm /…/ üks suur närvipundar”, Olav Ehala ““Rahalaulu” võiks pidada lausa tänapäeva Eesti (kuid mitte ainult Eesti) ühiskonna hümniks”…

Sellest lähtuvalt nähakse muusikat vahendina, mis võiks pilti tasakaalustada. Muuseas, “tasakaal” on esseedes oluline märk­sõna: tasakaalu väärtustamine ilmneb kirjutamisel nii maailmast ja inimesest (sisemine-väline mina) kui ka muusika-sõnade ning muusika-filmi vahekorrast. Ühelt poolt aitab muusika “peletada ennast­matvat vaikust”, annab võimaluse end välja elada, “puudu­tab inimeses jõude, mis argielus rakendust ei leia, kuid mis otsivad väljapääsu sisemise tasakaalu saavutamiseks”. Teisalt aitab muusika end ümbritsevast välja lülitada, võimaldab ümbritsevat ja ka iseennast unustada, rahustab, vähendab närvilisust.

Ootuspäraselt seotakse omavahel tihedalt muusika ja emot­sioon: muusika “muudab kurvaks”, “kutsub esile mälestusi”, lohutab (eriti lembelaulud, ballaadid) ja aitab “hingenärivast masendusest üle saada” (eriti karmimapoolne muusika), “paneb elu üle järgi mõtlema”, “annab hingejõudu” (vaimutoitu), “puudu­tab sügavamaid hingekeeli”. Sealjuures kehtib reeglina aru­saam, et helilooja kajastab loomingus oma mõtteid ja hetke-emotsioone (“kust oleks muidu pärit need sajad tuhanded armastuslaulud?”): “inimtundeid mõjutada ning nende sügavamaid ja varjatumaid emotsioone esile tuua on võimalik vaid viisi ja sõnadega, mis tulevad otse muusiku enda südamest ja oma kogemustest”, “muusika muutub elavaks vaid siis, kui selles on emotsioon”. Vaid ühes essees mainitakse teistsuguse võimaluse olemasolu, kuid väärtushinnangu aluseks on siingi emotsioon: “eksisteerib ka muusikat, mis on /…/ muusika ainult nime poolest” – silmas peetakse “elutuid, tundetuid, emotsi­oonituid rütme” ning järeldatakse, et muusika peaks olema loodud ikkagi selleks, et “tuua välja inimese sisemised soovid ja väärtused: panna inimesi tundma, ahastama, nutma, unustama ja jälle naeratama”.

Emotsiooni kõrval räägitakse ka ilust (Hanslicki vaim ei kummita kordagi): mitmes töös peegeldub kerge murelikkus, et kuna muusika ümbritseb meid pidevalt ja tundub nii enesest­mõistetavana, ei märgata selles enam ilu. Seda loetakse põhjuseks, miks muusika taandub ajaveetmis-, lõõgastus- ja meelelahutusvahendile. Mitme kirjutaja hinnang sellele taandu­sele on negatiivne (“muusika on midagi palju rohkemat”). Teised leiavad, et lisaks tõsisele muusikale on “ka meele­lahutuseks loodud muusikal inimese arengus oluline roll” ja tuuakse argumendiks muusika osatähtsus isikliku ja grupi­identiteedi kujunemisel.

Ühelt poolt viidatakse muusikale (täpsustagem: muusika kuula­misele, selle saatel tantsimisele) kui välja­elamis­vahendile, isik­like tunnete väljendusvahendile (isegi kui “loomulikule enese­väljendus­vahendile”) ja sisemise tasakaalu saavutamisvahendile. Samal ajal rõhutavad tõsise muusika ja pillimänguga kokku puutu­nud autorid, et muusikaga tegelemine õpetab aega planee­rima, alustatud asju lõpule viima, mitte poole pealt loobu­ma, et “esinemine (kontserdid, laagrid) muudab julge­maks, avatumaks” ja et “kontsertide külastus annab võimaluse saada teadmisi”.

Teisalt märgitakse muusika võimet tekitada inimestes üldist (nt rahvuslikku) ühtekuuluvustunnet ja lahterdatakse inimesi selle muusika järgi, mida nad kuulavad. Näiteks: “tavaline inimene” – kes “ei ole kunagi muusikaga kokku puutunud rohkem, kui raadios mängitakse ja koolitunnis õpitakse” ning seetõttu “ei oska hinnata tõeliselt head muusikat ja lepib sellega, mida arvuti abil on võimalik kokku mätsida”. Siia lahtrisse kuuluvad “diskopoiss” ja “uus pealekasvav põlvkond” (12-aastased?), kes kuulab vaid tümpsu.

Muusikalisi “subkultuure” käsitlevates esseedes tunnistatakse siiski erinevate maailmade ja hinnangu­süsteemide koos­eksis­tentsi võimalust. Avaldatakse küll arvamust, et kõik inimesed ei suudagi muusikat mõista ning juhatatakse vanem generat­sioon viisakalt tagauksest välja (ma ei julge küsidagi, mis vanu­ses), kuna neile käivat isegi mõne üksiku tänapäeva muusika­stiili tunnusta­mine üle jõu – kuid neil lastakse olla, out there. Nagu ka gruppidel, keda lahutamatult iseloomustavad kuulatav muusi­ka, kindel käitumistüüp, hoiak, maailmapilt ja riietus (“kuulatav muusika muutub osaks inimese isiksusest”): näiteks räpparid, punkarid, metallistid.

Ja viimaks on olemas ka “muusikateadlik inimene” – tark, hea ja ilus, nagu loeme. Ahelreaktsiooni kirjeldatakse esseedes järgmiselt: kuulame muusikat, mõtleme sellest, muutume tead­li­kumaks, omandame uusi teadmisi, seega saame targe­maks (intelligentsemaks), seega mõistvamaks, järelikult pare­maks (täisväärtuslikumaks). Samuti aitab muusika mõista, et “maailm ei koosne ainult käega katsutavatest asjadest”, “rikastab hinge”, muudab seesmiselt ilusamaks.

Muusika võimes inimest mõjutada ei kahtle keegi. Tõdetakse ka, et mõju toimib tihiti kusagil alateadvuse tasandil ning toonitatakse siingi erinevusi inimeste vahel. (Mind hämmastas üldse nende teismeliste valdav tolerantsus erinevuste suhtes.) Samuti märgitakse, et muusikat üksi pole tänapäeval olemas – oluline tegur muusika mõjus inimesele (kaasaarvatud muusika toimes suhtlus­vahendi, sõnumina) on kõik sellega kaasnev: massimeedia, ideoloogia, iidolid, stiilikultus. Nende jaoks on see enesestmõistetav.

Miks on selline esseekonkurss eesti muusikateaduse jaoks oluline? Mulle tundub, et “tagasiside” mõttes, millest võiksime omad järeldused teha (siin ei pea ma üldse silmas muusika­õpetuse probleeme üldhariduskoolides).

Me kõik teame, et “teaduslik kirjeldus hõlmab reaalsust alati ainult teataval määral, on kultuuri reaalsusega alati konfliktis”, et reaalsuse ja selle kirjelduse vahel toimuv pingeline dialoog meenutab isegi mõõgavõitlust, nagu väljendub Juri Lotman. Kuid teisiti pole see üldse võimalik: materjal ja kirjeldus pea­vadki olema konfliktis (vt. Keel ja kirjandus, 10/1994, lk 618).

Eesti muusika­teaduse ja muusikareaalsuse vahel puudub sisuline dialoog, mõõgavõitlusest rääkimata – suhtlemine on katkendlik ja juhuslik. Eeldades, et muusikateaduse eesmärk on õpetada muusikat hindama, tuleb dialoogi saavutamiseks arvestada ka vestluspartneriga – muusikalise aegruumiga siin ja praegu. Vestlus­reeglid on ju lihtsad ning taanduvad põhimõtteliselt vaid neljale märksõnale (meenutagem keelefilosoof H. P. Grice’i maksiime): “tõesus” (kvaliteet), “informatiivsus” (kvantiteet), “selgus” (väljendusviis), “asjakohasus” (suhe käsitletavasse).

Siin ja praegu dialoogist mõeldes asetaksin rõhu viimasele (Grice: “Be relevant”) – on selge, et ümbritsev muusikaline aegruum koosneb suures osas millestki, mida eesti muusikateadus pole siiani oluliseks pidanud, kuid millele tuleks nüüd samuti tähelepanu pöörata. Ümberpöördult: muusika, millega eesti muusikateadus praegu tegeleb, moodustab väikese osa igapäevasest muusikalisest kontiinumist – ka me endi ümber.

Küsimusega “mida uurida?” kaasneb “kuidas uurida?”. See on ehk problemaatilisemgi, kuna muusikat tänapäevas on keeruline mõtestada. Mitte, et puuduksid vahendid (mõelgem kultuuri­semiootikale), vaid et muusikateadlase jaoks võib olla võõras mõte, et muusika tähtsus – muuseas, üheski essees ei kahelda, et muusika on tähtis – võiks põhineda teistsugustel alustel ja ilmneda teistsugustes kontekstides, kui on senini olnud. Kui me tõesti dialoogi tahame, tuleb ka selliseks mõtteks valmis olla.

 

 

UUED RAAMATUD (2001/2002):

 

Rein Laul, Seitseteist etüüdi Beethoveni muusikast, koost. Margus Pärtlas, Scripta Musicalia, Tallinn 2001.

 

 

Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel, koost. Urve Lippus, Eesti Muusikaloo Toimetised 6, Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn 2002.

 

 

Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu Aastaraamat 1, koost. Vardo Rumessen, SE&JS, Tallinn 2001.

 

 

Regilaul – keel, muusika, poeetika, toim. Tiiu Jaago ja Mari Sarv, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu Ülikool, Tartu 2001.

 

Jaan Ross, Ilse Lehiste, The Temporal Structure of Estonian Runic Songs, Mouton de Gruyter, Berlin, New York 2001.

 

 

LÄHEMA AJA ETTEVÕTMISED:

 

4. juunil kell 16.00 toimub Teatri- ja Muusikamuuseumis mälestusõhtu “Meenutusi Kultuuriülikoolist”, millega tähistame meie seltsi ühe kõige auväärsema liikme, paljude eesti muusika­teadlaste õpetaja Johannes Jürissoni 80. sünnipäeva. Tallinna Muusikakoolis ja Konservatooriumis õpetamise kõrval oli Jürisson 1960.–1980. aastail Tallinna Kultuuriülikooli lektor – just selle kooli vajadusi silmas pidades valmis ka tema muusikalooline raamatusari. Loodetavasti toob mälestusõhtu kokku palju omaaegse Kultuuriülikooli ärksaid inimesi, andes noorematele võimaluse kuulda lugusid ja näha pilte nende kuulsatest rabamatkadest, kultuuri­loolistest ekskursioonidest jm tegemistest.

 

 

8.–9. juunil korraldavad Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing ja EMA Tallinnas muusika­teadusliku sümpoosioni “Eduard Tubin ja tema aeg”. Sümpoosion on samanimelise muusika­festivali avaakordiks ning toob kodumaiste Tubina-uurijate kõrval kokku ka välismaa teadlasi ja kriitikuid. Külaliste hulgas loodame näha Hans Åstrandi ja Gunnar Larssonit Rootsist, Avo Sõmerit ja Timothy Jacksonit USAst, Edward Jurkowskit Kanadast jt. Huvitav on kindlasti ka helilooja poja Eino Tubina ettekanne oma isa elust Rootsis.

 

 

21. septembril korraldatakse Tallinnas Mart Saare 120. sünniaastapäevale pühendatud teadus­konverents. See toimub eesti keeles ja ei pretendeeri 1982. aasta juubelikonverentsi suure­joonelisusele, kuid aitab kindlasti välja tuua uusi tahke meie klassiku elust ja loomepärandist. Ettevõtmist koordineerib Urve Lippus, kelle palun teatada ka oma esinemissoovist.

 

 

10.–13. oktoobril toimub Tallinnas 36. Balti muusikateadlaste konverents. See on pühendatud Karl Leichteri 100. sünniaastapäevale ning teemaks on Musicology in Transition? – Negotiating Generations. Tahaksime, et kavas oleks esindatud Leichteri tähtsamad töö­valdkonnad: muusikaajalugu, etnomusikoloogia ja 20. sajandi muusika. Tuntud kolleegide kõrval loodame konverentsil näha ka nooremaid uurijaid – magistrante, doktorante ja hiljutisi väitekirja kaitsjaid. Kutsed oleme saatnud kolleegidele Lätti ja Leetu, aga samuti Soome, Rootsi, Saksa­maale jm. Oleks väga soovitav, et Eesti oleks sellel konverentsil esindatud arvukalt ja mitme­külgselt. Oma osavõtusoovist (ettekande teema ja kuni ühe lk pikkune kokkuvõte inglise või saksa keeles) palun teatada Urve Lippusele, Margus Pärtlasele või Kaire Maimetsale 1. juuniks (sama nõuame ka külalistelt). Seltsi juhatus loodab kava kokku panna juuni lõpuks.

 

Arvukate teadusürituste vahel tahaks EMTS jätkata ka oma septembrikuise kultuuriloolise matka traditsiooni. Täpsed plaanid on veel tegemata, seetõttu on kuni juuni alguseni teretulnud kõik ettepanekud (need võib edastada Heidi Heinmaale, Margus Pärtlasele või mõnele teisele juhatuse liikmele).

 

Margus Pärtlas

 

 

 

SÜNDMUSED 2001/2002:

 

Eesti Muusikateaduse Seltsi Tartu päev 31. märtsil 2001 (Tartu Linnakodaniku Muuseumis)

Kristi Sarapuu, “Eesti algupära õigeusu kirikulaulud”

Geiu Rohtla, “19. sajandi alguse Tartu kontserdielu uurimise allikad”

Marge Rennit, “19. sajandi I poole Tartu elu-olu uurimise allikatest”

Toomas Pung, “Arthur Joachim von Oettingen – Tartu Ülikooli 19. sajandi mitmekülgsemaid teadlasi”

Mart Humal, “Arthur von Oettingeni tähtsusest harmooniateooria arengus”

John Sloboda raamatu “Muusikaline meel. Kognitiivne muusikapsühholoogia” eestikeelse tõlke esitlus.

 

Kultuurilooline matk Lahemaale 8.–9. septembril 2001. Võõrustajaks oli Urve Lippus.

 

Leichteri päev ja EMTSi aastakoosolek 22. oktoobril 2001 (Eesti Muusikaakadeemias)

Jelena Gandðu, “Sankt-Peterburgskie Vedomosti muusikakriitikast”

Þanna Pärtlas, “Kana või muna? – kooskõlad ja helireastruktuur vokaalses rahvamuusikas”

Mart Humal, “Kuidas liigitada intervalle?”

 

Beethoveni sümpoosium 3. detsembril 2001 (Eesti Muusikaakadeemias)

Rein Laul: “Prohvetlik sissejuhatus ja “kõver” peateema (“Pateetilise” sonaadi I osa)”

Mart Humal: “Kontrapunktist mõnedes Beethoveni ebatüüpilistes vormides”

Margus Pärtlas: “Neljani lugemise tähtsusest (7. sümfoonia Scherzo)”

Rein Laulu raamatu “17 etüüdi Beethoveni muusikast” esitlus.

 

II muusikateemaliste esseede võistlus (korraldaja Anu Kõlar):

kokku saabus 27 tööd, auhinnad jagati kätte EMA muusika­teaduse eriala infopäeval 4. aprillil 2002.

 

 

Eesti Muusikateaduse Seltsi väljaanne

Toimetajad
Kaire Maimets: kmaimets@hotmail.com
Toomas Siitan: tsiitan@estpak.ee

 

 

Postiaadress: Rävala pst 16, Tallinn 10143;
Telefon: 6 596 234
faks:  6675 805
email: emts@hot.ee