Eesti Muusikateaduse Seltsi Infoleht nr. 10

EMTS on registreeritud
Margus Pärtlas

Eesti Muusikateaduse Seltsi asutamiskoosolek toimus 18. märtsil 1992. aastal ning seda kuupäeva oleme alati lugenud oma seltsi sünnipäevaks. Kahjuks ei registreerinud selts end ettenähtud ajaks äriregistrisse, mistõttu EMTS juriidilise isikuna pikki aastaid ei eksisteerinud. 2000. aasta sügisel asus seltsi praegune juhatus korrastama suhteid riigiga. Esitati avaldus Tallinna Linnakohtu registriosakonnale EMTSi kandmiseks mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse. 4. detsembril 2000 avaldus rahuldati – EMTSi registrikood on 80135926. Tänu sellele sai juhatus taas avada seltsi pangaarve (mitu aastat see puudus). Juriidilise isiku staatus toob küll EMTSi juhatusele kaasa mõningaid lisakohustusi (aruandlus maksuametile), kuid kindlasti tõstab see seltsi autoriteeti ametiasutuste ja fondide silmis ning võimaldab kergemini saada rahalisi toetusi.

Kolmas rahvusvaheline muusikateooria konverents
Tallinn 9.-10. märts 2001

Kerri Kotta

Kolmandat korda korraldas EMA muusikateaduse osakond rahvusvahelise muusikateooria konverentsi, seekord eriti esinduslike külalistega. Suurem osa ettekandjaist lähtus Schenkeri analüüsimeetodist ning käsitluse all oli muusika Mozartist Ðostakovitðini.

Konverentsile eelnesid kaks külalisloengut: Carl Schachter valgustas Schenkeri meetodi ideoloogilist ja poliitilist tausta ning Edward Laufer analüüsis muusikateose motiivilisi protsesse – eelkõige liikumist peapartiist kõrvalpartiisse.

Mozarti muusika läbipaistvusega ei kaasne tingimata struktuuri lihtsus. Selle mõttega haakus Carl Schachteri (City University of New York, Mannes College of Music) ettekanne Mozarti “Praha” sümfoonia finaalist. Carl Schachter keskendus muusika mitmele eri aspektile, sh. häältejuhtimisele, harmooniale, hüpermeetrumile ja vormile. Nende aspektide analüüs kinnitas, et Mozarti muusikale on sageli omane mäng, kus paljud nähtused muudavad teose arenguprotsessis oma tähendusi.

Carl Schachteri ettekannet toetas sisuliselt ka Christopher Wintle‘i (King’s College, London) analüüs. Käsitledes häältejuhtimist klassikalise perioodi eel- ja järellauses, antakse mõlema lõigu vastavatele helidele tavaliselt strukturaalselt analoogne tähendus (vormiosade motiivilise paralleelsuse printsiip). Christopher Wintle näitas, et selline printsiip ei pruugi alati kehtida. Sama heli ümbermõtestamine teises, analoogilise ülesehitusega vormiosas, võib saada võtmeks Mozarti häältejuhtimisprintsiipide tundmaõppimisel.

Poundie Burstein (City University of New York, Mannes College of Music) keskendus harmooniajärgnevusele VII#-V-I, millega Mozart lõpetas oma kahe klaverikontserdi (KV 450 ja KV 451) finaalide töötlused ja juhatas sisse repriisi. Nimetatud harmooniajärgnevus sisaldab endas paradoksi, kuna VII# võib olla mõistetud nii dominandi eelprolongatsioonina ja sellisel juhul oleks see ühtlasi ka toonika kaudne ettevalmistus. Teisalt on VII# aga ka dominant III astmele ning sellisena viib ta meid pigem toonikast eemale. Poundie Burstein vaatles, kuidas selline ebatavaline harmooniajärgnevuse kasutamine mõjutab muusika teisi väljendusvahendeid.

Mart Humal (Eesti Muusikaakadeemia) näitas, et muusikateose edasine arengusuund võib olla põhjustatud peateema “defektsusest”. Käsitledes Beethoveni klaverisonaadi op. 53 finaali kui “viga” ja selle “parandust”, avas Mart Humal nimetatud teose häältejuhtimise huvitavaid tahke.

Kai Lindberg Sibeliuse Akadeemiast keskendus Bruckneri 4. sümfoonia finaalile. Käsitlemist leidsid teose vorm, helistikuplaan ja häältejuhtimisstruktuur. Ettekandja rõhutas, et kõiki eelpool nimetatud muusikat organiseerivaid aspekte tuleb vaadelda üksteisega seoses mõistmaks Bruckneri sonaadivormile iseloomulikke jooni.

Beethoveni 8. sümfooniat on peetud teoseks, mis peidab endas haydnilikku koomikat. Bill Pavlak (University of North Texas) näitas koomika peegeldusi ka teose häältejuhtimisstruktuuris.

Brahmsi 3. sümfoonia I osa analüüsides ei leidnud Schenker teda lõplikult rahuldavat varianti. Nathan Helsby (University of Southampton) rõhutas, et ka Schenkeri publitseerimata analüüsidel on oluline tähtsus tema töömeetodite ja mõtteviisi tundmaõppimisel.

Ka Brahmsi 3. sümfonia finaali häältejuhtimisestruktuur on kaugel tavapärasest. Timothy L. Jackson (University of North Texas) interpreteeris seda abikadentsina, mille strukturaalne toonika saabub alles teose lõputaktides.

Graham H. Phipps (University of North Texas) ettekande teema läbivaks jooneks oli mõte, et kõige ilmsem tee ei ole kunstis alati kõige eelistatum. “Tee” ja “teeline” olid olulised metafoorid XIX-XX sajandi esimese poole saksa kultuuris. Poeet näeb küll teeviita, mis juhataks ta kõige otsemat teed koju, kuid valib sellest hoolimata keerulisema tee. Graham H. Phipps näitas, kuidas nimetatud metafoorid kajastusid Schuberti ja Brahmsi harmoonias. Harmoonia teeviidaks saab dominantakord, mis viitab kõige otsesemalt toonikale, kuid lihtsa harmoonilise lahenduse asemel viib muusika kulg kuulaja radadele, mis näivad esmapilgul läbimatud ning alles toonika saabumine avab meile lõplikult helilooja kavatsused.

Tonaalse muusika struktuur on Schenkeri järgi tagasi viidav Ursatz‘ile (st. toonikakolmkõla teatud tüüpi prolongatsioonile). Ursatz‘i näol pakub loodus heliloojale komponeerimisel kindlat tuge vähemalt seni, kuni helilooja tunnustab Ursatz‘i poolt etteantud piire. Samal ajal on heliloojad alati otsinud ka helistike ühendamise ebatavalisi viise luues niiviisi üllatavaid tonaalseid struktuure (näit. sekventsijärgnevus, mis jagab oktaavi võrdselt neljaks väikeseks või kolmeks suureks tertsiks). Sellisel struktuuril võib olla ühest küljest Ursatz‘iga analoogiline looduslik alus, teisest küljest võib ta aga sellega konflikti sattuda – see on tegelikult konflikt looduses eneses. Frank Samarotto Cincinnati Ülikoolist keskendus ühele sellisele juhtumile, rääkides Brahmsi Rapsoodia op. 79 tonaalsest struktuurist. Kõlama jäi mõte, et Schenkeri graafiline analüüs ei tohiks kohates ebatavalist helistike ühendust seda strukturaalselt alahinnata. Just selle esiletoomine ja konflikt Ursatz‘iga võimaldab teost kõige adekvaatsemalt interpreteerida.

Edward Laufer (University of Toronto) demonstreeris oma ettekandes “Concentration and Fantasy in Brahms’s Fantasien Op. 116″ häältejuhtimise ja motiivilise analüüsi põhjal, kuidas helilooja teostes ühinevad kaks tiitlis nimetatud aspekti.

Lauri Suurpää (Sibeliuse Akadeemia) rääkis nn. “katusheli” rollist muusikateoses Brahmsi “Immer leiser wird mein Schlummer” ja Mendelssohni Sõnadeta laulu, op. 67, nr. 1 põhjal. “Katusheli” on mõiste Schenkeri analüüsimeetodis, mis tähendab sisehäälde kuuluva strukturaalselt vähemolulise heli (ajutist) tõstmist kõrgemale meloodiahelidest, so. strukturaalselt olulisematest helidest.”Katushelil” puudub häältejuhtimise seisukohast seos meloodiahelidega, mistõttu see hoolimata oma väljapaistvast kohast ei mõjuta häältejuhtimisstruktuuri sügavamatel tasanditel. Lauri Suurpää näitas, et “katushelil” võib siiski olla teose dramaturgiale ja tämbrilistele omadustele väga oluline mõju.

Margus Pärtlast (Eesti Muusikaakadeemia) huvitas, kuidas klassikalisele muusikale iseloomulikud harmoonia- ja häältejuhtimismudelid muutuvad ja teisenduvad Richard Straussi kahes soololaulaulus (“Das Rosenband”, op. 36, nr. 1 ja “Mein Auge”, op. 37, nr. 4). Teisendumine leiab aset eelkõige teose esiplaanil, detailitasandil, ning on helilooja poolt suhteliselt lihtsate vahenditega teostatud. Hoolimata lihtsusest, on selliste teisenduste suhe sügavama tasandi klassikalise ja diatoonilise häältejuhtimisstruktuuriga võrdlemisi keeruline.

Kas Sibeliuse 3. sümfoonia I osa ekspositsiooni saab interpreteerida traditsiooniliselt kaheosalisena – pea- ja kõrvalhelistikusfäärina, millele vastaksid pea- ja kõrvalpartii? Sellele küsimusele püüdis vastata Timo Virtanen Sibeliuse Akadeemiast ning näitas, et keskendudes erinevatele aspektidele, on võimalik nimetatud teose ekspositsiooni erinevalt tõlgendada.

Audrone Jurkenaite Leedu Muusikaakadeemiast analüüsis Èiurlionise aastatel 1904-1909 loodud klaveripalu hulgateooriast lähtuvalt. Analüüs näitas, et Èiurlionis rakendas oma teoseid komponeerides muu hulgas ka serialistlikke põhimõtteid.

Andres Pung Eesti Muusikaakadeemiast jälgis motiivide arengut ja muutumist Bartóki 2. keelpillikvarteti I osas. Motiiv on arenduse alusena Bartóki muusika üks tähtsamaid komponente; samuti on Bartóki motiivitehnika oluliselt arendatum tema kaasaegsete omast.

Kerri Kotta Eesti Muusikaakadeemiast käsitles Ðostakovitði 1. keelpillikvarteti I osa ning ühendas oma analüüsis muusika kaks erinevat aspekti – häältejuhtimisstruktuuri ja motiivi, näidates nende väga püsivat suhet.

Konverentsil toimus ka Brahmsi 3. sümfooniale pühendatud analüütiline sümpoosium ning Carl Schachteri hiljuti ilmunud raamatu “Unfoldings” ümarlaua-arutelu.

Miks, kellele ja kuidas rahvamuusikat õpetada?

Vaike Sarve initsiatiivil toimus selleteemaline nõupidamine 2. märtsil EMA seminariruumi ovaalse laua ümber. Kutsutud olid kõik, kes asjaga kuidagi kokku puutuvad või võiksid puutuda. Tulnud olid EMAst Andres Pung ja Þanna Pärtlas, Elleri-koolist Mart Jaanson, Otsa-koolist Raili Sule ja Anti Marguste, Muusikakeskkoolist Reet Ratassepp ja Kai Tamm, Viljandi kolledþist Ansori Barkalaja, Madis Arukask, Indrek Kalda, Villu Veski ja Celia Roose, Haridusministeeriumist Ene Raid, Muusikakoolide Liidu poolt Viimsi muusikakooli direktor Urvi Haasma ning TÜ poolt ERA etnomusikoloog Taive Särg. Kokku moodustas see seltskonna, kelle võimuses tõesti oleks rahvamuusika õpetamist Eestis korraldada ja koordineerida. Vaike Sarv pidas oma sissejuhatavas jutus silmas rohkem vana folkloori nii teoreetilist kui praktilist õpetamist ning ühtse õppekava loomist, mis haaraks nii lapsi kui üliõpilasi ja nii üld- kui muusikakoole. Ansori Barkalaja vastandas sellele kohe küsimuse, mis see rahvamuusika üldse on ja miks seda õpetada. Edasi läkski vestlus nende väga põhimõtteliste küsimuste ringi. Kuna osavõtjate haridus ja taust on väga erinev, siis ei tasu imestada, et lindi põhjal tehtud protokolli järgi otsustades räägiti suuresti üksteisest mööda. Ilmselt oli alustuseks vaja lihtsalt rääkida. Mõnede jutus korduvate punktidega näisid siiski kõik nõustuvat: (1) rahvamuusikat õpetada on vaja igas vanuseastmes ja iga tüüpi koolis; (2) see aitab identiteeti kujundada, oma juuri tunnetada, aga ka suurt osa eesti kunstmuusikast mõista; (3) suurim häda on heade õpetajate puudus ja seda samuti igal tasandil. Harima peaks (tulevasi) lasteaiakasvatajaid ja kooliõpetajaid, et nad oskaksid lapsi õpetada, aga puudus on ka õpetajate õpetajatest. Täpsemate kokkulepeteni seekord ei jõutud, aga arutlust otsustati jätkata kirja teel ja kohtuda uuesti aprillis Viljandis.

Kristina Madissooni ja Vaike Sarve protokollist tegi kokkuvõtte Urve Lippus

Kaheksandast Rahvusvahelisest Muusikasemiootika Doktoriseminarist

Kaire Maimets

13.-17. oktoobril 2000 toimus Eero Tarasti juhtimisel Helsingis (Helsingi Ülikoolis) ja Tallinnas (Eesti Muusikaakadeemias) kaheksas iga-aastane Rahvusvaheline Muusikasemiootika Doktoriseminar. Ettekannetega osalejaid oli põhiliselt Soomest, Prantsusmaalt, Itaaliast, Hispaaniast, Inglismaalt, Saksamaalt, Ungarist, USA-st, Brasiiliast ning Eestist.

Seminari kava:

John Deely (Houston, Texas), “How did semiotics begin?”

Eero Tarasti (Helsinki), “A Short History of Musical Semiotics”

M?rta Grabócz (Strasbourg), “Analytical Methods Concerning the Sonata Form: Presentations about the 1st Movement of the Waldstein Sonata of Beethoven Op. 53″

M?rta Grabócz (Strasbourg), “Topos et dramaturgie: Analyse des signifiés et de la stratégie dans deux movements symphoniques de Béla Bartók (Deux Images, Op 10/I, “En pleine fleur” et “Musique pour cordes, percussions et célesta”/III)”

Antonio Lai (Paris), “Paradigmas and Revolutions in Musical Languages”

Ruben Lopez Cano (Madrid), “From Rhetoric to Semiotic: Intersemiotic Forces and Multimedial Dispositives on 17th Century Spanish Art Song”

Paulo C. Chagas (Köln), “Polyphony and Information: Time and Spectral Transformation in Motets of Josquin Desprez”

Johanne Cassar (Aix en Provence), “Le sens des oeuvres polysémiosiques. Essais d’analyse sémiotique des structures de Turandot de Puccini”

Anne Sivuoja-Gunaratnam (Helsinki/Turku), “Distances in Kaija Saariaho’s Lonh”

Jean-Marie Jacono (Aix en Provence), “Le moment sociologique dans l’analyse de l’oeuvre musicale – la symphonie KV 385 “Haffner” de Mozart”

Susanna Välimäki (Helsinki), “Some Reflections on the Postmodern Project in Musicology and the Radical Otherness of Music”

Kaire Maimets (Tallinn), “Semantics of Tonalities in Giuseppe Verdi’s Rigoletto and Traviata”

Tatjana Markovic (Belgrad), “Music Romanticism in Serbia in Sociosemiotic Context – Signs of Nation and History”

Bal?zs Mikusi (Budapest), “DSCH or BACH: On the Meaning of the Composer’s Monogram in Shostakovich’s Tenth Symphony”

Nicholas McKay (Sussex), “Avoiding Futile, Pointless Gestures: Prototypical Play in Stravinsky’s Neoclassic Voices”

Märt-Matis Lill (Tallinn/Helsinki), “New Definitions of Musical Parameters”

Margus Pärtlas (Tallinn), “Formal Functions and their Changeability: Introduction to the Ideas of Three Russian and Estonian Music Analysts”

Robert S. Hatten (Bloomington, Indiana), “Gestures, Topics and Tropes – Explaining Expressive Meaning in Schubert I and II”

Rosa Stella Cassotti (Bari), “Spatiality and Writing in Contemporary Music – A Semiotic View”

Irma Vierimaa (Helsinki), “When Music is the Message – Narration in Electro-Acoustic Music of Pekka Airaksinen”

Dario Martinelli (Helsinki/Bologna), “Aesthetic Signs among Non-Human Animals”

Drina V. Hocevar (Helsinki/Venezuela), “”Le Langage sans la Musique?”: Towards a Semio-Musical Approach to the Study of Poetic Rhythm from the point of view of the Existential Dimension of the Sign”

Luiz Fernando de Lima (Helsinki/Rio de Janeiro), “Choros Nr. 8 by Villa-Lobos: Intertextual Connections in a Multi-Layered Structure”

Tiina Vainiomäki (Helsinki), “The Semi-Theoretical Concepts of Leoð Jan?èek – Musical Micro-Images and Reality Intertwined”

Osmo Vartiainen (Helsinki), “The Figurativization of the Bacchanal Semes and the Dionysic Sememe in the Ballet “Daphnis et Chlo?” by Maurice Ravel. On the Modalisation of the Dionysic”

Eero Tarasti juhtimisel toimuv iga-aastane doktoriseminar on muusikasemiootikule ainus võimalus osaleda vahetus erialases rahvusvahelisel tasemel diskussioonis, seega pole ürituse olulisust võimalik ületähtsustada. Toimunud seminaril tõusis ehk teravamalt kui kunagi varem esile ühelt poolt vajadus selgitada tänapäevase muusikasemiootika positsiooni ja võimalusi (muusika)teaduse seisukohast lähtudes (siia kuulub ka muusikasemiootika ajaloo kirjutamine); teisalt käsitleda probleemi, mis on muusikasemiootika ja mis mitte, millised meetodid ja kirjelduskeeled kuuluvad muusikasemiootilisse analüüsi ja millised mitte. Küsimus pole (enam) mitte niivõrd selles, kas muusikasemiootika väärib iseseisva teadusvaldkonna nime või on pelgalt tegu meetodi(te)ga, vaid selles, mille alusel analüüsijad end muusikasemiootikutena identifitseerivad.

Muusikast saab semiootiline uurimisobjekt, kui seda on võimalik tajuda minimaalselt kahe lahutamatu tasandina, millest üks on tähistaja, teine tähistatav. Seminaril selgus aga, et mitmed kaasaegsed “muusikasemiootikud” käsitlevad pigem muusikaga seotud teatud spetsiifilisi probleeme, mis definitsiooni järgi ei ole tegelikult muusikasemiootika, kuna märgi konstrueerimisel pole täidetud tähistaja-tähistatava olemasolu tingimus. Kuna igal semiootilisel süsteemil on kaks peamist omadust – midagi tähendada ja tähendust edastada -, on üheks semiootika ülesandeks määratleda suhted tähistaja-tähistatava tasandi vahel: sellest lähtuvalt uurib muusikasemiootika eelkõige muusika tähendusvõimalusi ja võimalike tähenduste tähistamisviise. Teiseks ülesandeks on tegeleda muusikalise kommunikatsiooniprotsessiga ning sealjuures seletada, mis muusikalises märgis üldse paneb erinevaid vastuvõtjaid teatud muusikalist fenomeni märgina tajuma ja seejärel sarnaselt interpreteerima ning kuidas see protsess toimub.

Ühtlasi on muusikasemiootika paradoks alati olnud see, et ollakse küll veendunud, et muusika on märkide kaudu edastatav süsteem, mis tähendab midagi, kuid puudub ühtne seisukoht, mis/kus on märk muusikas või kuidas käsitleda muusikalise tähenduse probleemi. Kõigest sellest lähtuvalt kehtib endiselt hoiak, et nii nagu semiootika puhul üldiselt, pole olemas ühtainust muusikasemiootikat, st. ühtainust monoliitset lähenemist või analüütilist meetodit; pigem võib rääkida erinevatest muusikasemiootikutest, kelle uurimistegevus antud valdkonnas on äärmiselt erinev.

Samas, nagu selgus arutelude käigus, võib muusikaanalüüsi lugeda semiootiliseks, kui 1) muusikale kohandatakse tunnustatud semiootikute ideid, st. uuritakse, kuivõrd kehtib muusikas see, mida nähakse näiteks keeles, kirjanduses, filosoofias, ning kas teadmine muusikast suudab selle alusel areneda; 2) tegeletakse probleemidega, mida üldiselt mõistetakse semiootilistena (muusikaline kommunikatsioon ja tähendus, muusikaanalüüsi metodoloogia ja epistemoloogia, muusikalise keele olemus, muusikalise diskursuse suhe teiste diskursustega, intertekstuaalsus jne).

Näib, et 1990. aastate algul alanud paradigmaatilised muutused muusikasemiootikas (näiteks hakati laiemalt uurima Ch. S. Peirce’i ideede, eriti ternaarse märgikontseptsiooni ja semioosise rakendusvõimalusi muusikas) kestavad endiselt. Ehkki teatud mõttes võib juba praegu rääkida varasematest (strukturalistlikest) ja hilisematest muusikasemiootilistest töödest (ka koolkondadest), on viimane suund alles kujunemisjärgus. Siinkohal osutubki tähtsaks jätkuv rahvusvaheline kommunikatsioon ja koostöö nagu seda võimaldab antud seminar.

Muusikateaduslikud sündmused 2000-2001:
Eesti Muusikateaduse Seltsi Tartu päev 1. aprillil 2000

(Eesti Rahva Muuseumi Näitusemajas)

Kaire Maimets: Mõistete “motiiv”, “teema” ja “funktsioon” kasutamisest semiootikas ja muusikateoorias

Toomas Siitan: Bachi “Muusikaline ohver” – tsükli mõistatus ja võimalik lahendus Quintilianuse retoorikatraktaadis

Urve Lippus: Mõnedest mudelitest rahvusliku helikeele loomisel

Vaike Sarv: Sõnad itku kontekstis.

Triinu Ojamaa: Glissando süntaktilised funktsioonid nganassaani traditsionaalses muusikas

Art Leete: Isiksusemudelid põlisrahvaste kultuurides.

Kristjan Raba: Eesti rahvapillidega Taiwanis

Leichteri päev 7. oktoobril 2000

(Eesti Muusikaakadeemias)

Margus Pärtlas, Ameerika-aastast

Avo Sõmer, iseendast ja muusikateadusest Ameerikas

EMTSi aastakoosolek ja uute raamatute esitlus (“Töid muusikateooria alalt” I, “Lauldud sõna”)

Helsingi Ülikooli muusikasemiootika seminari väljasõit Tallinnasse 16.-17. oktoobril 2000

(vt artiklit ülalpool)

Tubina sümpoosium Tartus ja Tubina seltsi asutamine 21. oktoobril 2000

(Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis)

Kontserdiagentuuri “Festivitas Canens” ja Eesti Muusikaakadeemia korraldatud muusikapäevade “Eduard Tubin 95″ raames.

Hans-Gunter Lock: “Legendaarse sümfoonia” kompositsioonist: vorm, temaatilised seosed, harmoonia

Mart Humal: Kolmanda sümfoonia tonaalstruktuurist

Margus Pärtlas: Seosed motiivi, harmoonia ja toaalstruktuuri vahel Kuuendas sümfoonias

Avo Sõmer: Tonaalne fookus ja kihistumine Üheksandas sümfoonias

Vardo Rumessen: Eduard Tubina helitööde kataloogist

Eino Tubin: Eduard Tubina reisidest

Sümpoosiumile järgnes Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu asutamine.

Sümpoosium J. S. Bachi 250. surma-aasta puhul 22. novembril 2000

(Eesti Muusikaakadeemias)

Rein Laul: Mõnedest harvaesinevatest puudustest Bachi “Hästitempereeritud klaviiri” fuugades

Mart Humal: Tonaalsest plaanist Bachi kontsertides (Schenkeri analüüsimeetodi aspektist)

Toomas Siitan: Mitmetähenduslikest sümmeetriaskeemidest Bachi varastes kantaatides

Jelena Gandðu, Margus Pärtlas, Toomas Siitan: Vormilisest mitmetähenduslikkusest Bachi Johannese passiooni aariates

Oktoobris ja novembris oli Eestis Connecticuti ülikooli emeriitprofessor Avo Sõmer, kes tegi EMAs analüüsi erikursuse bakalaureuse- ja magistriastme üliõpilastele prantsuse muusikast ning doktorantidele neli analüüsiseminari.

Muusikateemaliste esseede võistlus EMTSi korraldusel (kogu tegeliku töö tegi Anu Kõlar), mille võitjad kuulutati välja 15. veebruaril 2001, tõi kokku 37 tööd. Auhinnad anti kätte 17. märtsil.

Kolmas rahvusvaheline muusikateooria konverents 9.-10. märtsil 2001(vt. artiklit ülalpool)

Kaks uut doktorit seltsi liikmete seas

20. juunil 2000 kaitses Tartu Ülikoolis uurali keelte alal doktorikraadi (PhD) Triinu Ojamaa, kelle töö puutub ka etnomusikoloogiasse (nganassaani laulud).

10. novembril 2000 kaitses Tampere Ülikoolis rahvateaduste alal doktorikraadi (PhD) rahvamuusika uurija Vaike Sarv väitekirjaga setu itkukultuurist.

Uued raamatud (1999/2001 kevad):

A Composition as a Problem II. Proceedings of the second conference on music theory, Tallinn 17-18 April, 1998. Ed. Mart Humal, Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn 1999, 181 lk.

Heidi Heinmaa, Protestantlik kantoriinstitutsioon Tallinnas 16.-17. sajandil. Eesti Muusikaloo Toimetised 4, Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn 1999, 127 lk., ill., ingl. k. resümee, allikapublikatsioonid sks. k.

Maarja Kasema, Vaike Sarv, Setu hällitused. Ars musicae popularis 13, Eesti Keele Instituut, Tallinn 1999, 189 lk., noodid, ingl. k. resümee.

Triinu Ojamaa, Glissando nganassaani muusikas. Morfoloogiline, süntaktiline ja semantiline tasand. Dissertationes philologiae uralicae Universitatis Tartuensis 5, Tartu 2000, 171 lk., noodid, ingl. k. resümee.

Vaike Sarv, Setu itkukultuur. Ars musicae popularis 14. Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond, Tampereen yliopiston kansanperinteen laitos. Tartu – Tampere 2000, 295 lk, ill, noodid, ingl. k. resümee.

John Sloboda, Muusikaline meel. Kognitiivne muusikapsühholoogia. Toim. Jaan Ross, tõlk. Liina Fjuk, Anne Lange, Tarmo Pajusaar, Maris Valk-Falk, Allan Vurma. Scripta Musicalia, Tallinn 2000, noodid.

Veljo Tormis, Lauldud sõna. Koost. Urve Lippus, Tartu Ülikooli Kirjastus 2000, 274 lk., ill., noodid, CD.

Töid muusikateooria alalt I. Koost. Mart Humal, Eesti Muusikaakadeemia, Scripta Musicalia, Tallinn 2000, 205 lk., noodid, ingl. k. resümeed.

Valgeid laike eesti muusikaloost. Koost. Urve Lippus, Eesti Muusikaloo Toimetised 5, Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn 2000, 189 lk.

Eesti Muusikateaduse Seltsi väljaanne
Postiaadress: Rävala pst 16, Tallinn 10143
Telefon: 6 596 234; faks: 6675 805; email: emts@hot.ee

Toimetajad:
Urve Lippus: urveli@eki.ee
Toomas Siitan: tsiitan@estpak.ee

  • Rubriigid

  • Arhiiv

  • Intranet